Talv

Kui viimati maal käisime oli veel täitsa talvine. Lumi oli maas ning kusagil ei tilkunud ega lirtsunud. Oli ilus päev ja selle asemel, et kulgeda mööda Tallinn-Narva maanteed, pöörasime põhja poole ja sõitsime paralleelselt suure maanteega. Väikestel kõrvalteedel on huvitavam sõita, tee on käänulisem, kitsam, libedam, kiirus on oluliselt väiksem, keegi ei kihuta meeleheitlikult mööda ja vaated loodusele on kaunid. Futu kirjeldas oma blogis täna talve ilu nii ilmekalt, et ei oskagi sellele enam midagi lisada. Välja minnes on oluline ainult õige riietus valida.

1.advendi pildipostitus

Talv on käes. Külma on -9 kraadi, vaikne ja tuuletu ilm. Lund on ka oma 15-20 sentimeetrit. Nii võikski nüüd jääda. Ei ole vaja lörtsi ega sula, samuti ei tunne puudust 2 meetristest lumehangedest. Lumi sätendab puudel ja metsavahed näevad välja nagu jõulukaardil. Lapsed tunnevad lumest rõõmu ja hullavad õues ning nagu tabavalt üks neist ütles: "ei saa lasta talvel raisku minna". Mööda maanteed siuglevad lumemaod ja autoraadios arutlevad Juur ja Kivirähk selle üle, kes on ikka tõeline mees ja kes lödipüks. Küll elu on mõnus.

Keskpäevane päike metsa kohal

Siilkübarad talvemütsides

Liatriste küünlad elavdavad lumevaipa

 .

Laukudel peas baretid

Talvised valvurid

Külaskäik Lahemaale

Sügisesel koolivaheja nädalal oli asja Lääne-Virumaale, Vihula mõisa. Ikka keha ja vaimu turgutama ning veetma kvaliteetaega kõige lähedasematega.

Lahemaa rahvuspark on tuntud oma kaunilt säilinud mõisade ja looduse tõttu. Teadlikult valisime teekonna läbi külavahe- ja metsateede, et aeg maha võtta ning rahulikult kulgeda.

Teele jäid mitmed mõisad; Aaspere, Kavastu, Vihula ning tagasiteel Palmse. Pilte tegin seekord ainult  Vihulas. Minu mälestustes oli Vihula natuke lagunenud ja nukralt seisev kompleks, millele otsiti investorit. Lõpuks leitigi ja hoonetes on jälle elu sees. 

Vihula mõisa ajaloost ja endistes omanikest võib lühikokkuvõtet lugeda siit: http://www.mois.ee/viru/vihula.shtml

 Mõis asub natuke Vihula küla keskusest väljas. GPS-iga kohale sõitjad ei suuda tihtilugu seda leida. Abiks võiks olla tuulik ja mõisaallee algust tähistavad valged postid, mis annavad kaugelt märku, et mõis ei ole enam kaugel:

Mõisakompleksi kuulub mitmeid hooneid, mis omal ajal olid majapidmishooned, tallid, vesiveski jne.

Tagamõis, mis asub pargi sügavuses

Tagamõis üle paisjärve pildistatuna

Teemaja

Teemaja eemalt, asub paisjärve kaldal.

Paisjärv, mis legendi järgi olnud härra poolt prouale kingituseks.

Kõige suurem hoone, ehk mõisa peahoone jäi kuidagi kahe silma vahele. Kuid eks avastamisrõõmu peab ka jääma.
Kolmapäeval vastu neljapäeva olid Virumaal külmakraadid ning need püsisid terve neljapäevase päeva. Esimesed lumeribalad sai ka pildile püütud ning laps sai teha selle aasta esimesed jäljed lumel.

Koduteele asudes otsutasime sisse põigata Altja rannakülla ja sealt edasi mööda metsavaheteid Palmse mõisani. Altja on nagu rannakülad ikka, pika külatänavaga, majad kahel pool teed. Külas on kõrts ja kiigeplats. Seal on maju, mis on uuenduskuuri läbi teinud, aga ka maju, mis on väärikad oma vanemas kuues. Eriti meeldisid mulle klaasverandad. Väikestest klaasitükkidest on kokku sobitatud erinevaid mustreid. (Kui  ma kunagi suureks saan, siis tahaks ma endale ka klaasverandaga maja.) Ühes aias nägime ka metskitse, kes oli tulnud aeda maiustama. Kahjuks hakkas juba hämarduma ning fotojäädvustusi sellest ei jäänud. Palmse mõisa juures me seekord peatust ei teinud, kuid isegi autoaknast vaadates oli vaatepilt suursugune. Eestimaa on ilus, igal aastaajal.

Kaunis oktoober

Nädal tagasi oli sügisvärve metsade vahel pillavalt, küll punaseid, kollaseid ja kuldseid. Aga siis ei olnud fotokat kaasas, et seda ilu jäädvustada. Lootsin salamisi, et ehk on sel nädalavahetusel sama värviline. Ma ole kunagi juhtunud lehiste kolletumise peale, kuid eelmisel nädalavahetusel nad lausa sätendasid roheliste kuuskede taustal. Reedeks olid nad juba pruuniks jõudnud tõmbuda. Eks sellele aitasid kaasa ka korralikud miinuskraadid. Neljapäeval vastu reedet oli -5 kraadi külma. Enamik lehtpuid oli ka oma lehed vallatutele sügistuultele loovutanud. 

See kask on üks vähestest, kes oma lehti veel loovutanud ei ole.

Kase naaber vaher on juba talve tulekuks valmis.

 

Puude, põõsaste otsa on jäänud mõned üksikud viljad, mis talvel pakuvad kõhutäidet lindudele.

Külm on näipistanud ka füüsalite lehti, kuid laternad särasid päikses nagu oleks neisse küünal süütatud.

 

Eile, laupäeval oli võrratu sügisilm- täielikult tuulevaikne, päiksesepaisteline ja karge. Kui enamik aednike on oma sügistöödega selleks aastaks juba ühele poole saanud, siis meie Aednikuga veel nende hulka ei kuulunud. Veetsime aednikuga mitmeid tunde terve suve musta kile all olnud peenrapikendust läbi kaevates. Pean tunnistama, et on ikka päris mõnus kaevata, kui labidas maasse läheb ja juurikad on ainult kuivanud räbalakesed. Eks meil oli ikka kaevamiseks põhjust ka. Tulbisibulate hinnad olid kõrgustest maa peale laskunud ja Aednik pidi kirju valiku ees oma nõrkust tunnistama. Kevadel loodame näha tulpide Banja Luka, Ollioulese, Queen gf Night'i, Mistress'i, Inzell'i, Nergrita ja Purissima õisi. Kui just mõni vesirott või mutt nendega oma toidulauda ei rikasta.

Postituse lõppu veel mõned visad külma trotsivad õitsejad.

Pean siia lõppu veel lisama, et täna enam nii kaunis ei ole. Puhub külm, kontidest läbilõikav tuul, sooja on 2 kraadi, mis tundub miinukraadidena ning kõige tipuks sajab vihma. On kummikute, piparmünditee ja hea raamatu ilm.

Mihklikuu lõpp

Septembri lõpuks avavad õied mitmeseugused astrid. Nagu ikka on nad vahetuste teel saabunud. Nuputasin mis ma nuputasin Aiasõbra liigikirjelduste järgi, aga ikka ei oska määrata. Aga küll nad kõik endale ajapikku õige nime saavad.

 

 

 

 

Madal aster? Õied tegelikult helelillad (pildilt paistavad valged), puhmas u 40-45 cm kõrge

Kaunis aster või õiekas aster? u 140 cm

Valge madal aster 30-40 cm kõrge

Ilmselt samuti madal aster u 20-30 cm kõrge

Õiekas või kaunis? 120 cm

Aedniku dilemmad

Sügisega saabuvad ka erinevad seltskondlikud kohustused ja terveks nädalavahetuseks maale ei jõuagi. Seekord jõudsime maale laupäeva õhtul kella seitsmeks. Haarasin kohe fotoka ja suundusin aiatiirule, et kiiresti kahanevas päevavalguses veel midagi pildile püüda. Aednik tuli natuksese aja pärast uurima, et kas lapselaps sõitis seekord üksi kohale. 

Seekordse pildijahi tulemused:

Harilik füüsal Physalis alkekengi

Hiina nelgid, vist kõik samast pakist

Eriti uhke on Aednik Rakverest, Eesti Sordiseemnest ostetud fuksia beebitaimedest kasvanud kaunitaride üle, mis lõpuks õied avasid.

Fuksia (Fuchsia)

Kui suvised püsikud on lõpetanud, annavad peenras sügisel tooni suvikud; peiulilled, tubakas... Tubakas sattus peenrale eksituse tõttu, aga kui ta juba sinna sai, siis las õitseb..

Põllu- ja metsaservas oli ka pilgupüüdjaid: 

Hilise õiega harilik angervaks (Filipendula ulmaria)

Ja ammu õitsemise lõpetanud ahtaleheline põdrakanep (Epilobium angustifolium)

Hiljem tegime Aednikuga pannkoogilõhnalises köögis järgmise päeva aiatööde plaane. Kirja sai kaevukünka üles kaevamine, mis suvel erinevatel põhjustel edasi oli lükkunud. Aednik mõtiskles, et künka kaevamine läheb ruttu, ainult selle kitsenela välja kangutamine saab väljakutse olema.
Järgmisel hommikupoolikul peale mõnusat kohvitamist asusime tegudele. Kuni mina aedlemiseks sobivaid riideid otsisin, oli Aednik juba kaevukünkal labida maasse löönud. Täis entusiasmi ja tegutsemistahet astusin ligi (valmis kaevamiseks ja mullas tuhnimiseks) ning leidsin Aedniku mõtliku ja kahtleva näoga peopesal juurejuppi uurimas. Ilmselgelt ei olnud ta valmis, et ma suure hooga ja valimatult hakkan juurekesi minema loopima. "Ma kaevasin sinu peenra otsa jupikese juurde, sa mine pane sinna lillesibulad maha," soovitas ta sõbralikult. Võtsin silbulad ja läksin mujale siblima. Aednik jäi kaevukünkale. Mõne aja pärast, kui lillesibulad maha oli pandud, otsisin tegevust lähedal asuvast lillepeenrast umbrohtusid välja sikutades. Selja tagant kostis Aedniku köhatus "Ma rohiksin seda peenart ise, mul on siin sõrmkübar tittesid külvanud" Sikutasin välja veel mõne tuttava umbrohu ja jätsin selle peenra rahule. Kuna aednik oli juba aia teise otsa tulnud, siis demonstreeris ta mulle ühe peenra peal kahte uut taimehakatist: " Ma ei tea mis need on, aga ühegi mulle tuttava  umbrohu moodi nad pole." Eks kevadel ole näha, kas on tegemist mingi tundmatu seemnest kasvanud püsiku või hoopis umbrohuga.

Siis kostis toa poolt hüüe "Vanaemaaaaa, tule tuppa!!!" Aednik seadis sammud toa poole, sest ju nii tungivalt nõuti. Kell oli kahele lähenemas ja noorem põlvkond leidis, et midagi süüa ja midagi head oleks ka vaja. Aednik kehastus vanaemaks ja pani pärmitaigna kerkima.

Lugesin Aedniku peenetundelisest vihjest välja, et kaevuküngast mul endal torkida ei tasu, seetõttu veetsin õndsa tunnikese mägisibulate ja padjandtaimede vahelt umbrohtu kitkudes. Lõpuks kutsus pirukalõhn tuppa. Kitsenelapõõsas jäigi seekord välja kaevamata.

Sügise edenedes jäävad silma teistsugused õied ja tekstuurid.

Helmikpööris Heuchera

Väga huvitava maitsega aed-piparrohu puhmas tõmbab pilke oma õhulisusega. Lõhnab samuti hästi. Väidetakse, et aed-piparrohi ergutab mõtlemist, soodustab seedimist, vähendab puhitust ning on  hea ka hingamisteede haiguste korral ja köharohuks. On leidnud kasutamist soolaasendajana.
Ma ei oska eelnevat kinnitatada ega ümber lükata, aga mulle lihtsalt meeldib ta suvise maitsetaimena. Olen kasutanud teda suvikõrvitsa paneeringus ning kalataignas. Soola pole sel juhul tõesti vaja lisada, järele proovitud.

Aed-piparrohi (Ubarohi) Satureja hortensis

 Kingituseks toodud krüsanteem on õienupud täies ilus avanud ja kaunistab aeda veel mitmeid nädalaid.

Krüsanteem Chrysanthemum