Laupäeval oli tõesti esimene soe ja tuuletu ilm. Siblisime emaga peenardes ja kraapisime aianurki ja nurgataguseid. Tegime esimese inventuuri, mis alles, mis läinud. Mõni taim, mida ema juba kadunuks arvas, tuli välja hoopis teises peenras. Siis meenus küll, et sai ju teise kohta istutatud. Eks lõplik tõde selgub jaanipäevaks nagu targemad kirjutavad. Tegime plaane ka, aga neil on vaja paar nädalat settida.
Võrkiirised on juba õitsemise lõpetanud, kuid mõned krookused veel pingutasid, et ma nende õied ikka ära näeks.

Naati näeb alati alles pildil

Alustanud on ka esimesed priimulad

Lõokannuseid on suure kase all murus lausa kolm erinevat. Ema sõnul kõik isetekkelised.

Hallikasrohelise lehega ja lilla õiega lõokannus

 

 

Erkrohelise lehega lillaõieline lõokannus

Valgeõieline lõokannus

Karukellade sirgumine on lihtsalt nunnu. Mulle väga sõna "nunnu" ei meeldi kasutada, kuid karukellade sirgumise kirjeldamiseks tundub kohane olevat. Üks neist peaks valge olema. Ema päästis sügisel kusagilt ehituspoe allahinnatud taimede riiulist, teine sai eelmisel kevadel ebasobivast kohast ümber istutatud. Vaatame, kuidas neile kaevukünkal meeldib ja kas õide puhkemise ka pildile saame.

Karukell

Karukell

Samuti ei tohi ära unustada puškiiniaid ja kirgaslilli. Nemad ju ka täies ehtes.

Ja kõige lõpuks elupuu alune siniliiliaväli. Paar ruutmeetrit või natuke rohkem.

Nädalavahetusel oli imeline ilm. Maale sel korral mahti sõita ei olnud, laupäeval käisime ehitusmessil ning täna tegelesime rehvivahetusega. Sellegipoolest said mõned klõpsud tehtud, seekord siis minu meheema aias.

Imeline lumeroos, pole varem tema õitsemisele peale sattunud

Esimesed siniliiliad sel aastal

Samuti selle aasta esimesed

Maal olevat ka lumi läinud ja võistuõitsemine pidi krookuste ning võrkiiriste vahel käima. Loodan, et järgmisel nädalavahetusel on veel krookuseid näha. Ema sõnul on nad kenasti paljunenud ja natuke võrkiiristest ees.

Kevad tuleb tasahilju

Käisime ka täna korra maal. Virumaal on ikka päris talv veel. Aed on üsna paksu lumevaiba all. Suure kase alt on lumi siiski läinud ja esimesed vaprad on õied avanud.

Lumekupp

Lumikellukesed

Ilus Eesti

Eelmisel nädalal käisin tööasjus Narvas. Tegin telefoniga mõned klõpsud, mida on paslik just täna teiega jagada. Ka Narva on meie kaunis Eesti.

 

Meie idapiir. Kollases majas jalakäijate piiriületuspunkt, mis hetkel küll ei tööta, sest teisel pool piiri käivad remonditööd.
Jalakäijate sild:

Maantee piiripunkt:

Vaade Jaanilinnale:

2016 on saabunud-selge, vaikne, külm.
Ilusat, toimekat ja uute põnevate taimeleidudega aastat!

Vananaiste suvi..

...kestab. Kollane on segunenud lillade ja roosade toonidega. Sügisastrid avanevad järgemööda. Sel aastal pea 2 meetriseks sirgunud täidisõieline. Ei ole lamandunud, samuti ei ole hallitust. Selle aasta ilmastik ja olud on osutunud väga sobivaks.

Keskmise kõrgusega heledam lilla, kipub lamanduma.

Kompaktse põõsana kasvav tumelillade õitega sügisaster. Tegelikult lillam, kui pildile jäänud on. Umbes samasugune on ka valgeõieline, kuid see puhmas hakkab juba õitsemist lõpetama.

1 septembri lilledeks on ema alati kevadel astreid istutanud. Moodustavad laheda sinise laigu päevakübarate ees. Varakevadel on on siin tulpide ja nartsisside pillerkaar.

Lõvilõuad koos kaeralillede ja krüsanteemidega.

Veel suvikuid- suvifloksid.

Sahhalini kirburohu on ema toonud ilmselt siis, kui tema invasiivsusest veel eriti ei räägitud. Õnneks ei ole ta meie juures ka erilist laienemisisu välja näidanud. Õied on tal ju päris ilusad.

Floksid annavad ka oma parima, et veel värve näidata. Valge floks on päris hoogu sattunud, ei paista seda moodigi, et lõpetama hakkaks.

Kas lõhna tunnete?

Lõhnav gladiool

Aga maitset? Külmal talveõhtul tee sees?

Ebaküdoonia.