Varahommikune jalutuskäik

Laupäeva hommikul ärkasin vara, seitseme paiku hommikul. Kogu pere magas veel teenitud puhkepäevast hommikuund. Tahtmata kedagi hommikuste toimetamistega äratada, haarasin fotoka ja läksin varajasele aiatuurile nagu olin- hommikumantlis ja pätudes. Hommik oli soe, tuuletu ja kastene. Igatahes kastest märjad varbad külmetama ei hakanud.

Põllu kohal oli veel udune:

Aiamaa servas õitsevad jätkuvalt jorjenid. Loodan, et öökülma veel ei tule.

Ämblikuvõrgud sätendavad hõbedaselt

Madalakasvuline päevalill, umbes poole meetrine ja mõnusalt pontsakas. Tõesti nagu väike päike.

Gladioolide õielehed on kastepiiskadega kaetuna eriti sametised

Krüsanteemid on esimesed õied avanud. Kaeralill on tänavu väga hiljaks jäänud, pole veel ühtegi õienuppu avanud.

Päikselaiguna lõõskab jätkuvalt päevakübarate, siilkübarate ja mõrsjalillede peenar. Kevadel pean siin harvendustööd tegema. Päevakübarad on väga laiutama hakanud ja mõrsjalilled täitsa varju jätnud.

Jalutuskäigu lõpus jäi pilk pidama jaapani ülasel. Sel aastal on ta kuidagi eriti võimas.

Laupäevane päev kulus seekord saagikoristusele. Korjasime ploome, marju, paprikaid, tomateid jne. Kreegid on veel toored neid saab järgmisel korral. Koju saabusin jälle suure aedvilja- ja puuviljakoormaga. Millegipärast oli mul lapsepõlvest meeles, et aedoad on ühed imeliku maitsega viljad. Ema on neid ikka maha pannud ja seekord veenis mind neid kaasa võtma ning soovitas neid keeta lühikest aega soolvees koos küüslaugu küünega. Olen positiivselt üllatunud, tõesti said maitsvad. Ilmselt maitsevad toidud täiskasvanuna teistmoodi. Või olen ise rohkem aedviljausku pööranud. Näen oma lapse pealt, kuidas tema armastab rohkem kartuleid ja aedvilju näksiks toorelt, aga mitte mingil juhul ei taha neid keedetud, hautatud või wokitud kujul. Ja ploomi-õuna-purukooki küpsetasin ka.