Mai saabumine

Mai saabus päikesekiirtes valsiviisi saatel. Nartsissid juba rivistuvad peoks ja sätivad oma kostüüme.

Priimulad

Panen täna ritta erinevad priimulad, mis laupäeval sooja ilmaga oma värve näitasid. Siia kõrvuti üles panduna on erinevad värvid näha. Vahest on tunne, et see või too on topelt, aga tuleb välja, et ikka mingi värvivahe või muu erinevus ikka on. Nimesid kahjuks ei tea, andestage pildiallkirjade puhul minu võhiklikus.

Heledama ja tumedama lilla õiega priimula, meenutab natuke tšehhi priimulat, aga ma pole kindel

Hele pleekinud pruunikas lilla õiega kõrge? priimula

Tumedama pruunikas lilla õiega priimula

Varretu? priimula Primula acaulis?

Varretu? priimula Primula acaulis?

Kas võiks olla tegemist kõrge priimulaga?

Nurmenukk

Hambuslehine priimula tumedam lilla

Hambuslehine priimula roosakam lilla

Hambuslehine priimula heledam lilla

1. maiks on õie avanud veel mõned:

Mõned hilisemad priimulad ootavad kannatlikult oma aega. Neist siis, kui nende aeg kätte jõuab.
Avastasin paar õitsejat, mida ma varem märganudki ei olnud.

Vullrohi ehk kobarskopoolia Scopolia physaloides

Sauna tagant metsaservalt leidsin järgmise huvitava õie. Väikese googeldamise tulemusel leidsin nime ka.

Harilik katkujuur Petasites hybridus

18.04

Laupäeva hommikul hõiskasid linnud ennastunustavalt suurest rõõmust ning peibutus-ja pulmahooaeg on alanud. Paistis selge ja päikseline ilm. Termomeeter näitas küll ainult 2 soojakraadi,  kuid ilm oli esialgu tuuletu. Hoolikalt valitud riided ja valmis ilma trotsima (lõunapaiku tõusis päris korralik põhjatuul). Päev kulus märkamatult reha ja labidaga toimetades. Aiast said kõik eelmise aasta lehed ja tuulega maha kukkunud oksad  kokku riisutud. Nüüd võtsime tõsiselt käsile kaevukünka läbi töötamise. Peenra korrastamise ja kolimine on alati nagu malemäng. Seetõttu alustasime kohe projektiga, jaga oma varandust sõbraga, siis on koht kust tagasi küsida, kui enda aiast peaks midagi välja minema. Sõbra jaoks sai suur kastitäis igasugu sibulikke valmis pandud, alustades krookustest, kobarhüatsintidest, laukudest, karulaugust, lumekuppudest jne. Seejärel oli kord tohutu kitseenela põõsa käes. Kõigepealt otsisime talle kohta ning seejärel kaevasime auke. Nüüd asusin teda peenrast välja kangutama. Tegin korraliku trennijagu staatilisi painutusharjutusi labida najal,  nii selja-, kere, kõhu kui jalalihastele. Särk oli seljas läbimärg. Lõpuks sain kitseenela kätte. Toimetused kaevukünkal jätkuvad ehk järgmisel nädalavahetusel.

Hoolimata jahedast ilmast on siiski kevad edenenud...

Silla-sinine

Harilik kopsurohi
Pulmonaria officinalis L.

Kirjulehine kopsurohi Pulmonaria saccharata

Sügisel pandud sildi järgi peaks see olema Tulipa turkestanica. 

Hambulislehine priimula (kerapriimula) Primula denticulata edestab sel aastal teisi priimulaid.

Üllataja

Sõitsin täna peale tööd maale oma võsukesele järele. Ema tuli kohe õue mulle ütlema, et võrkiiris õitseb. Alles ma üle-eelmise postituse kommentaaris kirjutasin, et võrkiiristel ja krookustel olid pühapäeval vaevalt ninaotsaksesed väljas. Viimase nelja sooja päevaga on nad kiiresti edenenud.  Püüdisin kiiresti kahanevas päevavalguses päevakangelase pildile. Ikkagi esimene!

Iris reticulata Katherine Hodkin

Virmalised..

...jäid mul nägemata, aga sain selle nädala positiivse ematsiooni hoopist etenduselt. Nimelt käisin eile õhtul vaatamas tantsuetendust Lord of the Dance `Dangerous Games`.  See ei olnud pelgalt tantsuetendus, see oli lavale toodud suurejooneline muinasjutt. Siin on kasutatud moodast videotehnikat, 3D- ja holograafilisi efekte. Taustaekraanil ja laval toimuv tantsijate liikumine oli väga kaunilt muusikaga seotud. Tantsijad on noored, ilusad ning tohutult andekad. Ning silmnähtavalt tohutult tööd teinud. Kogu tants on täpne, kaunis, sünkroonis ning  liigutused  sujuvad ja väljapeetud. Kogenematule silmale tundus, et nad ei teinud ühtegi valet sammu. Show on stepptantsu ja kordeballeti segu, mille vahepalades löövad kaasa ka viiuldajad, föödimängija ning laulja. Lauljal on väga omapärane ja võimas hääl ning sobib etendusse nagu valatult. Ja iiri muusika tekitas tunde, et kusagil siiski on haldjad...ja hea ja kurja võitlus. Ja võidab ikka headus ja armastus.

Internetiavarustesse on sellest etendusest ka väike lõik tehtud.

Läbi hilisõhtuse linna koju sõites tundsin suurt rahulolu ja rõõmu!

Tegus nädalavahetus

Viljapuuaed on meil umbes 30-aastane. Kui vanemad maja ostsid, oli maja ümber 2 ha maad. Selle maa peal olid maja, kõrvalhooned, sissesõidutee ja väike koppel. Ema asus noore, toimeka naisena kohe tarbeaeda rajama. Kohe esimesel aastal mäletan õunapuude ja ploomide ja kirsside istutamist. Endisest ajast oli paar vana õunapuud ning päris paras ports sõstrapõõsaid. Aastate jooksul on mõned puud ja põõsad välja läinud ja mõned on asendatud ning mõned juurevõsudest uued puud kasvatanud. Kõvasti on vähendatud punase sõstra osakaalu, minu ja venna pealekäimisel. Kokkuvõtteks on aed suvel nagu roheline dzungel, päikesevalgust varjutavad puude rohelised võrad. 

Möödunud nädalavahetuseks oli meil kokkulepitud koduaia puude ja põõsaste noorendus-/harvendus/ lõikus. Tööd pidid toimuma igasuguse ilmaga. Laupäeva hommiku võtsime suuna maale. Ilm oli paljulubav, päike paistis, külma oli paar kraadi ning maapind oli kergelt kohmetunud. Päeva peale tõusis temperatuur 11 plusskraadini. Tallinnas ja Harjumaal on ammu lumi läinud, kuid Virumaa piiri ületades hakkasid silma veel siin- seal lumelaigud.

Kui aias oli lumi läinud, siis metsaserval oli veel täiest arvestavalt lund.

Valdusi üle vaatamas.

Kõigepealt tegime emaga tiiru aias ja arutasime mida maha võtta võib. Aiatiiru lõppemise ajaks oli ka vennaraas kohale jõudnud. Tema ülesandeks oli saega tegusid teha. Ema näitas ette, kust ja kuidas, vend müristas saega ning minu osaks oli oksad aiast lõkkeasemetele lohistada. Märkamatult kulus mitmeid tunde. Päris mitme puu juures jäi ema mõttesse, et äkki ikka veel kannab midagi... Kuid siiski langetas raske otsuse ja lubas puu maha võtta. Mis tagantjärele oli õige otsus, sest puud olid juba seest mädanema hakanud. Minu sooviks oli ka maja loodeküljel olevat vana elupuuhekki kärpida, aga selleks ajaks olid kõik juba väsinud ja ei saanud kedagi nõusse. Vend ütles, et linnainimesed lastakse vahest harva maale värske õhu kätte ja siis nood pööravad ära. Puude otsa ronimise ja võrade harvendamiseni ei jõudnudki. Aga suur hulk tööd sai tehtud. Seda tunnistavad kaks suurt oksahunnikut.

Pühapäeva hommikul asutasime emaga varakult aiatöödele. Mina kärpisin maja ees olevat enelahekki, mis oli oluliselt ületanud talle ettenähtud piire. Jõudsin juba pool heki äärest kääridega ära klõbistada, kui kuulsin seljataga sügavat sisse hingamist ja sõnade alla neelamist. Selja taga seisis ema, kellel oli ilmselgelt kahju ja ilmselt sellised mõtted: "Et küll ma kunagi hiljem ise oleks....". Ei, kõrgust ma hekil ei puutunud ja õitsemist ikka näeb. Madalamaks lõikan siis,  kui on õitsenud. Samuti said kergelt ülekäidud majaesised lillepeenrad jne. Siis oligi aeg hakata tagasi koju sättima. Käisin fotokaga väikese tiiru aias ja jäädvustasin mõned ninaksed ja esimesed õied. Panen siia ka mõned, mis sest, et terve internet neid täis on.

Lumikelluksed

Lumikellukesed ja lumekupud

Tulbi ninaotsad

Pettumus

Inimesele pidi oluline tsirkus ja leib olema. Kui kõht on täis, siis hakkab inimene ringi vaatama, et natuke meelelahutust saada. Mina tarbin meelelahutuseks raamatuid ja teatrietendusi. Mõned kuud tagasi ütles sõbranna, et mine nüüd kohe Piletilevisse ja osta pilet uuele NO99 etendusele. Pikemalt mõtlemata ma seda tegingi. Etendusele eelnes suurejooneline reklaamikamaania tänaval ja meedias. Ja meedias järgneb ka veel praegu.

Eile oli see õhtu, mil oli nimetatud teatri uus esietendus.  NOKIA kontserdimaja ette olid ülesrivistunud erinevate väljaannete fotograafid, kes saabujatest pilte klõpsutasid. Kontserdimaja fuajee oli täis inimesi, kes kõik olid tulnud osa saama millestki erilisest. Saalis ei paistnud ühtegi vaba kohta. 

Ja siis algas etendus. Sissejuhatus kahe naisosatäitja poolt (Vilja- Liina Vahtrik ja Kadri-Helena Pruuli) oli paljulubav,  rahvas oli positiivselt häälestatud ja siis hakkas etendus venima... No oli natuke dialoogi ja muusikat. Tänahommikuse Delfi sõnul,  on etendus allegooriline antiikaja tragöödia kaasaegsete lisanditega. Mulle meenutas pisut janti vananeva, ihara ja paranoilise rooma keisri õukonnast, millesse on pikitud ühe partei siseelu valimistulemuste väljakuulutamise eel. Kuidagi ebaühtlane ja ebausutav oli. Vaheajal kaalusin, et äkki peaks koju minema. Teise vaatuse alguses olid minu ees tühjad kohad. Lootsin siiski, et äkki teine vaatus on parem. Teise vaatuse tipphetk jäi samuti selle algusesse, kahe juba tuttava naisosaleja dialoogi. Selles dialoogis säras Viljat mänginud Liina Vahtrik, kelle sõnade peale KOGU publik ainsa korra üksmeelselt naeris ning kelle laul pälvis kogu etenduse tulisema aplausi. 

Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo on suurepärased turundajad ja oskavad teha huvitavaid visuaalseid lahendusi, kasutades selleks tänapäevaseid nutikaid lahendusi. Vaiko Eplik oli loonud mõnele laulule täitsa teravmeelsed sõnad. Nagu juba mainitud, siis  Liina Vahtrik kõrvalosas tegi suurepärase rolli. Samuti pean kiitma videokaamerameest, kes osalejaid erinurkade alt üles võttis. Aga seda vau-tunnet ei tekkinud. Ootasin teravmeelset, ühtlase tasemega,  huvitavat ja rikastavat etendust, kuid tulin koju täitsa tühja tundega. Kurb.