Pühapäev, 17. aprill 2016

Laupäeval oli tõesti esimene soe ja tuuletu ilm. Siblisime emaga peenardes ja kraapisime aianurki ja nurgataguseid. Tegime esimese inventuuri, mis alles, mis läinud. Mõni taim, mida ema juba kadunuks arvas, tuli välja hoopis teises peenras. Siis meenus küll, et sai ju teise kohta istutatud. Eks lõplik tõde selgub jaanipäevaks nagu targemad kirjutavad. Tegime plaane ka, aga neil on vaja paar nädalat settida.
Võrkiirised on juba õitsemise lõpetanud, kuid mõned krookused veel pingutasid, et ma nende õied ikka ära näeks.

Naati näeb alati alles pildil
Alustanud on ka esimesed priimulad

Lõokannuseid on suure kase all murus lausa kolm erinevat. Ema sõnul kõik isetekkelised.
Hallikasrohelise lehega ja lilla õiega lõokannus  

Erkrohelise lehega lillaõieline lõokannus
Valgeõieline lõokannus
Karukellade sirgumine on lihtsalt nunnu. Mulle väga sõna "nunnu" ei meeldi kasutada, kuid karukellade sirgumise kirjeldamiseks tundub kohane olevat. Üks neist peaks valge olema. Ema päästis sügisel kusagilt ehituspoe allahinnatud taimede riiulist, teine sai eelmisel kevadel ebasobivast kohast ümber istutatud. Vaatame, kuidas neile kaevukünkal meeldib ja kas õide puhkemise ka pildile saame.
Karukell
Karukell
Samuti ei tohi ära unustada puškiiniaid ja kirgaslilli. Nemad ju ka täies ehtes.


Ja kõige lõpuks elupuu alune siniliiliaväli. Paar ruutmeetrit või natuke rohkem.

Pühapäev, 10. aprill 2016

Nädalavahetusel oli imeline ilm. Maale sel korral mahti sõita ei olnud, laupäeval käisime ehitusmessil ning täna tegelesime rehvivahetusega. Sellegipoolest said mõned klõpsud tehtud, seekord siis minu meheema aias.
Imeline lumeroos, pole varem tema õitsemisele peale sattunud
Esimesed siniliiliad sel aastal
Samuti selle aasta esimesed
Maal olevat ka lumi läinud ja võistuõitsemine pidi krookuste ning võrkiiriste vahel käima. Loodan, et järgmisel nädalavahetusel on veel krookuseid näha. Ema sõnul on nad kenasti paljunenud ja natuke võrkiiristest ees.