Pühapäev, 27. september 2015

Vananaiste suvi..


...kestab. Kollane on segunenud lillade ja roosade toonidega. Sügisastrid avanevad järgemööda. Sel aastal pea 2 meetriseks sirgunud täidisõieline. Ei ole lamandunud, samuti ei ole hallitust. Selle aasta ilmastik ja olud on osutunud väga sobivaks.

Keskmise kõrgusega heledam lilla, kipub lamanduma.

Kompaktse põõsana kasvav tumelillade õitega sügisaster. Tegelikult lillam, kui pildile jäänud on. Umbes samasugune on ka valgeõieline, kuid see puhmas hakkab juba õitsemist lõpetama.

1 septembri lilledeks on ema alati kevadel astreid istutanud. Moodustavad laheda sinise laigu päevakübarate ees. Varakevadel on on siin tulpide ja nartsisside pillerkaar.

Lõvilõuad koos kaeralillede ja krüsanteemidega.

Veel suvikuid- suvifloksid.


Sahhalini kirburohu on ema toonud ilmselt siis, kui tema invasiivsusest veel eriti ei räägitud. Õnneks ei ole ta meie juures ka erilist laienemisisu välja näidanud. Õied on tal ju päris ilusad.

Floksid annavad ka oma parima, et veel värve näidata. Valge floks on päris hoogu sattunud, ei paista seda moodigi, et lõpetama hakkaks.





Kas lõhna tunnete?
Lõhnav gladiool

Aga maitset? Külmal talveõhtul tee sees?

Ebaküdoonia.


Esmaspäev, 14. september 2015

Varahommikune jalutuskäik

Laupäeva hommikul ärkasin vara, seitseme paiku hommikul. Kogu pere magas veel teenitud puhkepäevast hommikuund. Tahtmata kedagi hommikuste toimetamistega äratada, haarasin fotoka ja läksin varajasele aiatuurile nagu olin- hommikumantlis ja pätudes. Hommik oli soe, tuuletu ja kastene. Igatahes kastest märjad varbad külmetama ei hakanud.

Põllu kohal oli veel udune:



Aiamaa servas õitsevad jätkuvalt jorjenid. Loodan, et öökülma veel ei tule.

Ämblikuvõrgud sätendavad hõbedaselt
Madalakasvuline päevalill, umbes poole meetrine ja mõnusalt pontsakas. Tõesti nagu väike päike.

Gladioolide õielehed on kastepiiskadega kaetuna eriti sametised


Krüsanteemid on esimesed õied avanud. Kaeralill on tänavu väga hiljaks jäänud, pole veel ühtegi õienuppu avanud.
Päikselaiguna lõõskab jätkuvalt päevakübarate, siilkübarate ja mõrsjalillede peenar. Kevadel pean siin harvendustööd tegema. Päevakübarad on väga laiutama hakanud ja mõrsjalilled täitsa varju jätnud.

Jalutuskäigu lõpus jäi pilk pidama jaapani ülasel. Sel aastal on ta kuidagi eriti võimas.
Laupäevane päev kulus seekord saagikoristusele. Korjasime ploome, marju, paprikaid, tomateid jne. Kreegid on veel toored neid saab järgmisel korral. Koju saabusin jälle suure aedvilja- ja puuviljakoormaga. Millegipärast oli mul lapsepõlvest meeles, et aedoad on ühed imeliku maitsega viljad. Ema on neid ikka maha pannud ja seekord veenis mind neid kaasa võtma ning soovitas neid keeta lühikest aega soolvees koos küüslaugu küünega. Olen positiivselt üllatunud, tõesti said maitsvad. Ilmselt maitsevad toidud täiskasvanuna teistmoodi. Või olen ise rohkem aedviljausku pööranud. Näen oma lapse pealt, kuidas tema armastab rohkem kartuleid ja aedvilju näksiks toorelt, aga mitte mingil juhul ei taha neid keedetud, hautatud või wokitud kujul. Ja ploomi-õuna-purukooki küpsetasin ka.








Pühapäev, 6. september 2015

August möödus linnutiivul ja puhkus läks tsiu-vipsti. Augusti lõpus valitses veel suur suvi. Natuke suvemeenutusi.