Esmaspäev, 26. jaanuar 2015

Barcelona botaanikaaed

2014 aasta juuli lõpus külastasin Barcelonat. Minu sooviks reisiplaani koostades oli ka kohaliku botaanikaaia külastamine. Reisikaaslased tulid minu soovile vastu.
Barcelona botaanikaaed (The Jardí Botànic) asub linna lääneserva jääval Mount Montjuïc'i mäeküljel.

Jardi Botaanikaaed Montjuïc'i mäeküljel loodi 1930 aastal Dr. Pius Font i Quer'i poolt. 1985 aastal sai Botaanikaaed ulatuslikult kahjustatud, kui ehitati juurdepääsuteed uutele olümpia rajatistele. Tänu Barcelona linnavolikogu ning Looduskaitse Instituudi (ICONA Nature Conservation Institute) vahelisele kokkuleppele õnnetus kiirendatud korras luua uus botaanikaed ning ehitada uus hoone Botaanika Instituudile. Töö projekti kallal algas 1991. Lisarahastust saadi EU fondidest ning uus Jardí Botànic of Barcelona avati 18.aprill 1999 aastal.

Botaanikaaed meenutab kujult suurt amfiteatrit, kus on järsunõlvaline maastik, maksimaalne kõrgus merepinnast ulatub140 meetrini ja minimaalne 100 meetrini merepinnast. Pindala suuruseks on antud 14 hektarit.



Väljapanekus on esindatud taimed, mis kasvavad vahemerelises kliimas. Taimestiku mitmekesisuse poolest on vahemere taimestik üks maailma rikkalikumaid. On välja arvutatud, et maakera maapinnast katab vahemere kliima ainult 1,7%, kuid vahemere taimestik moodustab 25% kogu tuntud taimestikust. Vahemere taimestik on peamiselt inimtegevuse tõttu tõsiselt ohus. Barcelona botaanikaaia peamine eesmärk on säilitada Kataloonia ja teiste Vahemere regioonide bioloogilist mitmekesisust ning edendada inimeste teadlikkust selle keskkonna säilitamise vajalikkusest. Samuti on nende põhiülesandeks dokumenteerida ja kaitsta Kataloonia looduspärandit.
Vahemeri pole ainus piirkond maailmas, kus on vahemereline kliima. Vahemereline kliima on mitmetes piirkondades, mis jäävad põhja-ja lõunapooluste laiuskraadide 30º ja 40º vahele nagu California, Tšiili keskosa, Lõuna-Aafrika, Lõuna-ja Edela-Austraalia. Nende piirkondade maastike sarnasused ongi olnud Barcelona botaanikaaiale inspiratsiooniallikaks. Taimede väljapanek on sektorite kaupa vastavalt nende geograafilisele päritolule. Haljastusel on püütud jäljendada taimede looduslikku elupaika. Niisiis jaguneb botaanikaaed 5 alaks: Austaalia, California, Tšiili, Lõuna-Aafrika ja Austraalia.
Kuna pildistamise järjekorda enam meeles ei ole, siis ei julge piltide all kirjutada, millisest alast mingi pilt tehtud on.



Meie sattusime sinna kuival ja kuumal aastaajal. Sooja oli 30ºC ja päike siras kõrgel. Õisi eriti näha ei olnud, kuid see-eest oli kaunis maastikukujundus ning suurepärased vaated. Siia sobivaid fotosid sorteerides avastasin, et paljudel kaunite vaadetega piltidel on reisikaaslased, keda ei õnnestu fotodelt välja lõigata. Mõned siiski leidsin.

Siin näha betoontee ja kõrval jooksmas jalgrada.



Selle männi all oli pinkidega varustatud vaateplatvorm, millelt avanes vaade linnale.




Siit avaneb hunnitu vaade Llobregat'i deltale (pikkuselt 2.jõgi Hispaanis), Olümpia staadionile, sadamale ja Barcelona linnale.
Linna kohal on hõljumas vine
Kuna vihmaperiood on rohkem kevadel, siis tõenäoliselt on ka sel aastajal õitemeri. Mõne õie ja lehe siiski leidsin.




Seekord olid kaasas lapsed, seetõttu väga kaua ei saanud ja ei jaksanud seal ringi konnata. Kuna botaanikaaed oli hiljuti uuesti üles ehitatud või taastatud, siis oli näha üsna palju kaasaegset arhitektuuri.
Siin botaanikaaia sisse/väljapääs seestpoolt. Pilt laenatud http://www.spainisculture.com/ lehelt.
Palju oli betoonteid, laudadest teeradu, kui ka kruusaradu. Ma ei oska öelda, kas betooni kasutamine oli tingitud kohalikust eripärast (Barcelona vanalinna tänavatel oli rohkesti kasutatud betooni, mitte asfalti või munakive nagu meil)  või oli arvestatud puudega inimeste vajadustega, et ratastooliga hõlpus liikuda oleks.
Tahaksin sinna kunagi üksi tagasi minna ja aia läbiuurimisele rohkem aega kulutada, võib-olla siis juba kevadisel aastaajal. 

Ülaltoodud tekstis on kasutatud minupoolse vabatõlkena fakte Barcelona botaanikaaia kodulehelt, originaali võib leida siit

Neljapäev, 22. jaanuar 2015

Aja kulg

Juhtusin eelmisel nädalavahetusel nägema ETV-st telesaadet "Mõistlik või mõttetu". Saates arutleti selle üle, et kas on vaja ikka neid tuhandid digipilte teha. Sealt jäi muuhulgas kõlama mõte, et võiks pildistada ühte ja sama kohta erineval ajal. Sellest mõttest ajendatuna otsisin oma pildiarhiivist välja ühe oma lemmikhoone pildid läbi erinevate aastaaegade. 


2011 veebruaris oli väga lumine
2014 jaanuaris on lumekiht oluliselt õhem, kui ülemisel pildil.

2014 juuni algus, on tunda lõhnava kuslapuu aroomi

2014 augusti lõpus

Pühapäev, 18. jaanuar 2015

Aiapisik vol.2

Meeldetuletuseks, et majaesine nägi 2011 mais välja  nii:
Ka siin edenesin tasapisi. Kuna aianurkadesse oli ladustatud igatsugu ehitusmaterjali (ehk läheb kunagi kusagil vaja) ning kirsi- ning alõõtšavõrsed olid ajanud end igale poole laiali, siis esialgu oli suur väljakutse muru niidetavaks saada. Veetsin mitmeid õndsaid tunde oksakääridega võrseid naksides ja juurikaid välja sikutades. 
2011 aasta sügisel kaevasin maja lõunapoolse külje äärde kitsa peenra, kust järgmisel kevadel pistsid välja pea esimesed lumikellukesed, nartsissid ning kobarhüatsindid.




Krunti ümbritses kole roostes võrkaed, mida mul välja vahetada ei lubatud. Kaalusin korra, et võtan selle koleda võrkaia siis üldse ära, aga samas ei tundunud mõte võõrastest koertest krunti märgistamas ka hea mõttena.
Majaesine 2013 aasta mais
2013 aastal käisin esimest korda Mõdrikul, Anita Keivabu poolt korraldatud kevadisel suurel rohevahetusel. Seal sattusin täiesti juhuslikult kokku hostade ning siberlaste kasvataja KJ-ga, kes oli oma peenardes kevadise suurpuhastuse teinud. Mina saabusin selle kohtumise tagajärjel Mõdrikult tagasi 6 erineva siberlasega. Peenart mul loomulikult ootamas ei olnud. Otsustasin oma uuele armastusele- siberi iiristele peenra kaevata tänavapoolse võrkaia äärde aiapoolsesse külge. Teisele poole sama võrkaeda isutasin floksid, et nad sügiseks heki moodustaksid ning natukene sellelt koledalt võrkaialt pilgu mujale viiksid. Mõeldud-tehtud.
Floksipeenar tänavapool, seespool võrkaeda siberi iirised.2013 juuni algus
 Ning kohe samal suvel sain tasutud. Ühel kaunil suvepäeval avas õied kevadine saabuja.
Iris sibirica Super Ego
Augustis nägi minu floksi-siberlaste peenar välja selline:
2013 augustis tänava poolt pildistatuna

2013 augustis aiast tänava poole pildistatuna. Esiplaanil männikoorega multšitud siberlased.
 Aga kui juba on sõrm antud, siis... Maja ees ringi vaadates tundus, et midagi on ikka puudu. Aia edelanurgas on selline natuke varjuline ja suhetliselt niiske maa. Varju annab naabrite puukuur. Sellest nurgast tassisin ära hulga katkiseid kahhelplaate ja sealt alt tuli välja peaaegu umbrohuvaba ja kergesti kaevatav maa. Loogiline järeldus oli, et loomulikult tuleb sinna peenar kaevata. Mõningase kaalumise järel jäi valik hostadele. Mõned olid olemas mu enda peenras ja mõned sain sõpradelt. Augusti lõpus ja septembri algul toimus kolimine.
Hostade ala 2013 august





Kuna hostad pistavad oma ninaotsakesed välja üsna hilja, siis sügis pakkus rõõmu sibullillede mulda istutamisega. Oma koha leidsid võrkiirised ning hüatsindid, millega ma varem katsetanud ei olnud. 2013/2014 talv oli lumevaene ning hakkasin juba varakevadel ninaostakesi piilumas käima.
Iris reticulata Katherine Hodkin 05.04.2014

Hüatsint `City oh Haarlem`02.05.2014

Floksipeenar 26.04.2014



Varakevadine hostapeenar 2014





Hostade ala ka lõpuks multšitud 18.05.2014
Nüüdseks olen jõudnud veendumusele, et kõige ilusamad ja lihtsamad hooldada on ikka lõigatud servaga peenrad, kuigi alguses jäävad nad isegi nööri järgi lõigatuna veidi sinka-vonkalised.



Aia kirdenurgas juhtus sama lugu, kui koristasin aianurgast ära sinna ladustatud vanad aknad. Pärast klaasikillude  kokku korjamist ning pehkinud raamide põletamist jäi järgi lapike umbrohuvaba maad. 

2013 aasta mai aia kirdenurgas

Tahtsin siia tuua mingeid suuremaid ja kaugemale paistvaid taimi. Esimesel aastal istutasin siia vanaema aiast pärist sinise kukekannuse, murtudsüdame ning lupiinid. Emal oli järgi saialilli ning peiusõlgi ning kuna kevadel tundus peenar hõredalt asustatud olevat, siis istutasin vahele suvikuid. Murtudsüda ja lupiinid põdesid ümberistutamise tagajärjel ning 2013 aasta kevadel- suvel õitsemiseni ei jõudnud. Loodetud värvilaiku ma sel aastal ei saavutanud.
Kirdenurk juuli 2013

Kirdenurk natuke kaugemalt 18.08.2013
2014 aasta kevadel otsustasin ma kirdenurka laiendada ja istutada siia pikema õitsemisega ja tugevama värviga taimi. 2014 aasta kevadeks olin jälle armunud, seekord siis päevakübaratesse, siilkübaratesse ja mõrsjalilledesse. Tõuke selleks sain 2013 aasta augustis toimunud Karla küla lillerallilt. Sadevälja talu perenaine Jana Proos oli oma aias väga ilusad ja mõjuvad kooslused loonud. Uued lemmikud valisin välja Kristiine aiandi kodulehelt ja ühe kenal maikuu laupäeval läksin nimekiri näpus taimedele järele. Peenar sai selline.
Kirdrnurk mai 2014, tagareas lupiinid, esireas priimulad ja valged nimesildid tähistavad äsjasaabunud päeva- ja siilkübaraid
Sama peenar kaugemalt vaadatuna 2014 mais.

Nagu tähelepanelik lugeja on juba ehk märganud on viimaste piltide allkirjadeks mai 2014.
Mai viimastel päevadel sai minu aeg selles aias otsa. Ema ja sõbranna abiga kolisin oma lemmikud ema juurde ümber ja teen oma näpud mullaseks edaspidi seal, seni kuni kunagi päris oma maalapi saan. Olen sellele aiale, maaomanikule ja naabritele tänulik, et mul oli võimalik seal kolm õnnelikku aastat toimetada ning see õpetas mulle palju.


Laupäev, 10. jaanuar 2015

Kuidas ma aiapisiku sain

Ma olen maatüdruk. Mul oli ka kaks maavanaema. Mõlemal oli aed ja loomad. Ja vanaemade juures oli tore olla. Ühel vanaemal olid suured lillepeenrad ja nende vahel laiad umbrohuvabad teed ning aiamaa nagu eestiaegsetes kodunduskooldes õpetati- peenrad nöörsirged ja ilma ainsagi umbrohulibleta. Siiani imestan, kuidas ta seda kõike jõudis. Teisel vanemal olid suured pojengipõõsad, viljapuud ja köögiviljaaed. Maale, korterist päris oma majja kolisime, kui olin 10.aastane. Loomulikult rajati kohe lillepeenrad ja aiamaa. Ainult, et see ei tundunudki varsti enam nii tore, sest meid, lapsi rakendati peenarde rohimise, kaevamise ja kartulivõtu töödele. 18-aastaselt kodust lahkudes olin kindel, et ma endale maja ei taha ja kui see maja kord olema saab, siis peale muru seal midagi kasvama ei hakka. Kahekümnendate eluaastate alguses püüdsin oma ema veenda, et muruniidukiga niites jääb muru oluliselt ilusam, kui vikatiga niites. Võttis aega, mis võttis,  lõpuks jäid progress ja automatiseerimine peale. Tänaseks on isa isegi murutraktori ostnud. Samuti püüdsin emale selgitada, et lillepeenraid ei ole ju vaja nii palju, mingid "tuustid" kasvavad seal ja enamiku aega pole neil õisigi. Ja kui on loomad ja põhikohaga töö, siis ei jõua ju kõike korras ka hoida. Ema delikaatse inimesena ei öelnud midagi (ilmselt lasi selle jutu taustamürana endast mööda), aga tegi ikka kõike omatahtsi edasi.

Mina elasin rõõmsalt linnakorteris ja olin rõõmus, et ei ole mingit ahju kütmist ega peenarde rohimist.

Neli ja pool aastat tagasi viis mu kallis teinepool mind oma lapsepõlve suvilat vaatama. See oli väike aastateks hooletusse jäetud  suvilakrunt, kus rohi kasvas rinnuni. Tookord jäigi see lihtsalt vaatamiseks ja rohkem sellele ei mõelnudki. Läks veel pool aastat ja talvel tuli mõte, et võiks krundi niipalju korda teha, et linnainimesel oleks koht, kus grillimas käia. Krundiomanikult sai luba küsitud, et võime seal muru niita ning grillimas käia.
Varustatuna labida, reha, sae ja oksakääridega hakkasime 2011 aasta 23.aprillil pihta. Esimese päeva õhtuks valutasid kõigil kõik teada-tuntud lihased ja sellised lihased, mille olemasolust aimugi ei olnud, sest mina tahtsin ju kohe palju jõuda. Siis nägi kõik välja nii:
Maja esine suunaga läänest itta
Vaade maja läänepoolsest küljest põhja suunas 2011
Vaade maja läänepoolsest küljest põhja suunas 2013


Vaade maja läänepoolsest küljest põhja suunas

Maja tagune aed vaatega põhja suunas







 Samal kevadel sai kallis teinepool (KTP) tööpakkumise piiri taha ja muru niitmine jäi minu hooleks. Ja millegipärast ärkasid minus siis korilase instinktid. Kui praht oli kokku riisutud ja oksarisu põletatud, alustasin kaevetöödega vana kasvuhoone asemel- maitsetaimed, maasikad ja kurgid- tomatid oli vaja maha panna. Mõtlesin veel endamisi, et lillepeenraid tegema ei hakka,  väikesest kiviktaimlast on küll. Kuu aega hiljem,  27.mail.2011 oli esimene peenar juba olemas:
Esimene peenar 2011 mais
Sama peenar läbi järgnevate aastate:
2012 mais, kohale on jõudnud priimulad, mägisibulad, kukeharjad



 
2013 mai alguses on osad priimulad ära kolitud, et teha ruumi kivirikele ja douglase leeklilledele.




2013
2014 aprill

2014 mai lõpus 





Mulle meeldisid juba ema aias iirised, aga minu vaimusilmas pidi neid olema pika peenrana ja palju koos. Alustasingi 2011 aastal aia lääneservas iirisepeenra kaevamisega, aga edenes see vaevaliselt. Igatahes esimesed iirised ma sinna ära istutasin.

Peenar lääneküljel-esimsed aediirised
2012 aasta mai keskpaigas õitsesid iirisepeenras sügisel maha torgatud tulbid.


2012 aasta sügiseks teadsin juba, et siin tuleb kindlasti ümber tuleb teha. (Aednike mantra) Ning alustasin põllukivide kohale veadmist (maalt, sõiduauto pagasiruumis). KTP muudkui küsis, et kas mul on ikka vaja nii palju seal tööd teha ja rassida, piisab ju muru niitmisest. Tuttav jutt ju??
2013 aasta mai alguses hakkasin kividega mängima:
2013 mai alguses iirisepeenra laiendus


2013 mai lõpp, eespool priimulad, taga pool tulbid ja iirised

2013 juunis näha lõpuks ka iiriseid, selleks ajaks juba ka astilbevaimustus saabunud.




22.mai.2014


2014 mai vaade läänepoolsest küljest tänava poole (lõunasse)
2013 mais vaade maja idaküljelt tagaaeda (põhjasuunda)



Nagu eelpool näha on olnud olen ka mina erinevad aiahoolikute lastehaigusi põdenud, alates kividega mängimisest, kuni kõik mõeldavate taimedega katsetamiseni. Ja kõik on segi nagu puder ja kapsad. Tänaseks tõmban otsad kokku. Järge jäävad ootama veel maja esised projektid ning aia tagumine nurk.