Külaskäik Lahemaale

Sügisesel koolivaheja nädalal oli asja Lääne-Virumaale, Vihula mõisa. Ikka keha ja vaimu turgutama ning veetma kvaliteetaega kõige lähedasematega.

Lahemaa rahvuspark on tuntud oma kaunilt säilinud mõisade ja looduse tõttu. Teadlikult valisime teekonna läbi külavahe- ja metsateede, et aeg maha võtta ning rahulikult kulgeda.

Teele jäid mitmed mõisad; Aaspere, Kavastu, Vihula ning tagasiteel Palmse. Pilte tegin seekord ainult  Vihulas. Minu mälestustes oli Vihula natuke lagunenud ja nukralt seisev kompleks, millele otsiti investorit. Lõpuks leitigi ja hoonetes on jälle elu sees. 

Vihula mõisa ajaloost ja endistes omanikest võib lühikokkuvõtet lugeda siit: http://www.mois.ee/viru/vihula.shtml

 Mõis asub natuke Vihula küla keskusest väljas. GPS-iga kohale sõitjad ei suuda tihtilugu seda leida. Abiks võiks olla tuulik ja mõisaallee algust tähistavad valged postid, mis annavad kaugelt märku, et mõis ei ole enam kaugel:

Mõisakompleksi kuulub mitmeid hooneid, mis omal ajal olid majapidmishooned, tallid, vesiveski jne.

Tagamõis, mis asub pargi sügavuses

Tagamõis üle paisjärve pildistatuna

Teemaja

Teemaja eemalt, asub paisjärve kaldal.

Paisjärv, mis legendi järgi olnud härra poolt prouale kingituseks.

Kõige suurem hoone, ehk mõisa peahoone jäi kuidagi kahe silma vahele. Kuid eks avastamisrõõmu peab ka jääma.
Kolmapäeval vastu neljapäeva olid Virumaal külmakraadid ning need püsisid terve neljapäevase päeva. Esimesed lumeribalad sai ka pildile püütud ning laps sai teha selle aasta esimesed jäljed lumel.

Koduteele asudes otsutasime sisse põigata Altja rannakülla ja sealt edasi mööda metsavaheteid Palmse mõisani. Altja on nagu rannakülad ikka, pika külatänavaga, majad kahel pool teed. Külas on kõrts ja kiigeplats. Seal on maju, mis on uuenduskuuri läbi teinud, aga ka maju, mis on väärikad oma vanemas kuues. Eriti meeldisid mulle klaasverandad. Väikestest klaasitükkidest on kokku sobitatud erinevaid mustreid. (Kui  ma kunagi suureks saan, siis tahaks ma endale ka klaasverandaga maja.) Ühes aias nägime ka metskitse, kes oli tulnud aeda maiustama. Kahjuks hakkas juba hämarduma ning fotojäädvustusi sellest ei jäänud. Palmse mõisa juures me seekord peatust ei teinud, kuid isegi autoaknast vaadates oli vaatepilt suursugune. Eestimaa on ilus, igal aastaajal.