Nädalavahetuse ilmad olid kui aedniku unistus. Reede öösel sadas vihma ning laupäeva varahommik oli nii vaikne ja selge. Maa auras ja ööbikud laksutasid (ei kostnud ühtegi muruniidukit ega muud mootorit). Täpselt paras ilm aiatöödeks. Ema valmistas ette juurviljapeenraid ja mina nohistasin seal samas lillepeenraid puhastades. Mõlemad vaikselt oma mõtteid mõlgutades. Hommikuses õhus oli selgelt tunda kevade lõhna. Sellist tabamatut, aga tuttavat... Selle tuttava kevadlõhna mõned komponendid õnnestus ka kindlaks teha, need olid valgete nartsisside ja kreegiõite aroom ning midagi lisandus ka õitsvalt vahtralt.

On tulbiaeg:

 

 

Võrdluseks ka google poolt töödeldud pilt

 

 

 

Lapsepõlve muretust tuletab meelde meelespeamuru.

 

Siia lõppu ka päästmist vajavad püvililled, kes vapralt umbrohu ja tigude kiuste uhkelt õitsevad. Sel aastal leiavad nad koha uues rajatavas lillepeenras.