18.04

Laupäeva hommikul hõiskasid linnud ennastunustavalt suurest rõõmust ning peibutus-ja pulmahooaeg on alanud. Paistis selge ja päikseline ilm. Termomeeter näitas küll ainult 2 soojakraadi,  kuid ilm oli esialgu tuuletu. Hoolikalt valitud riided ja valmis ilma trotsima (lõunapaiku tõusis päris korralik põhjatuul). Päev kulus märkamatult reha ja labidaga toimetades. Aiast said kõik eelmise aasta lehed ja tuulega maha kukkunud oksad  kokku riisutud. Nüüd võtsime tõsiselt käsile kaevukünka läbi töötamise. Peenra korrastamise ja kolimine on alati nagu malemäng. Seetõttu alustasime kohe projektiga, jaga oma varandust sõbraga, siis on koht kust tagasi küsida, kui enda aiast peaks midagi välja minema. Sõbra jaoks sai suur kastitäis igasugu sibulikke valmis pandud, alustades krookustest, kobarhüatsintidest, laukudest, karulaugust, lumekuppudest jne. Seejärel oli kord tohutu kitseenela põõsa käes. Kõigepealt otsisime talle kohta ning seejärel kaevasime auke. Nüüd asusin teda peenrast välja kangutama. Tegin korraliku trennijagu staatilisi painutusharjutusi labida najal,  nii selja-, kere, kõhu kui jalalihastele. Särk oli seljas läbimärg. Lõpuks sain kitseenela kätte. Toimetused kaevukünkal jätkuvad ehk järgmisel nädalavahetusel.

Hoolimata jahedast ilmast on siiski kevad edenenud...

Silla-sinine

Harilik kopsurohi
Pulmonaria officinalis L.

Kirjulehine kopsurohi Pulmonaria saccharata

Sügisel pandud sildi järgi peaks see olema Tulipa turkestanica. 

Hambulislehine priimula (kerapriimula) Primula denticulata edestab sel aastal teisi priimulaid.

Üllataja

Sõitsin täna peale tööd maale oma võsukesele järele. Ema tuli kohe õue mulle ütlema, et võrkiiris õitseb. Alles ma üle-eelmise postituse kommentaaris kirjutasin, et võrkiiristel ja krookustel olid pühapäeval vaevalt ninaotsaksesed väljas. Viimase nelja sooja päevaga on nad kiiresti edenenud.  Püüdisin kiiresti kahanevas päevavalguses päevakangelase pildile. Ikkagi esimene!

Iris reticulata Katherine Hodkin

Virmalised..

...jäid mul nägemata, aga sain selle nädala positiivse ematsiooni hoopist etenduselt. Nimelt käisin eile õhtul vaatamas tantsuetendust Lord of the Dance `Dangerous Games`.  See ei olnud pelgalt tantsuetendus, see oli lavale toodud suurejooneline muinasjutt. Siin on kasutatud moodast videotehnikat, 3D- ja holograafilisi efekte. Taustaekraanil ja laval toimuv tantsijate liikumine oli väga kaunilt muusikaga seotud. Tantsijad on noored, ilusad ning tohutult andekad. Ning silmnähtavalt tohutult tööd teinud. Kogu tants on täpne, kaunis, sünkroonis ning  liigutused  sujuvad ja väljapeetud. Kogenematule silmale tundus, et nad ei teinud ühtegi valet sammu. Show on stepptantsu ja kordeballeti segu, mille vahepalades löövad kaasa ka viiuldajad, föödimängija ning laulja. Lauljal on väga omapärane ja võimas hääl ning sobib etendusse nagu valatult. Ja iiri muusika tekitas tunde, et kusagil siiski on haldjad...ja hea ja kurja võitlus. Ja võidab ikka headus ja armastus.

Internetiavarustesse on sellest etendusest ka väike lõik tehtud.

Läbi hilisõhtuse linna koju sõites tundsin suurt rahulolu ja rõõmu!

Tegus nädalavahetus

Viljapuuaed on meil umbes 30-aastane. Kui vanemad maja ostsid, oli maja ümber 2 ha maad. Selle maa peal olid maja, kõrvalhooned, sissesõidutee ja väike koppel. Ema asus noore, toimeka naisena kohe tarbeaeda rajama. Kohe esimesel aastal mäletan õunapuude ja ploomide ja kirsside istutamist. Endisest ajast oli paar vana õunapuud ning päris paras ports sõstrapõõsaid. Aastate jooksul on mõned puud ja põõsad välja läinud ja mõned on asendatud ning mõned juurevõsudest uued puud kasvatanud. Kõvasti on vähendatud punase sõstra osakaalu, minu ja venna pealekäimisel. Kokkuvõtteks on aed suvel nagu roheline dzungel, päikesevalgust varjutavad puude rohelised võrad. 

Möödunud nädalavahetuseks oli meil kokkulepitud koduaia puude ja põõsaste noorendus-/harvendus/ lõikus. Tööd pidid toimuma igasuguse ilmaga. Laupäeva hommiku võtsime suuna maale. Ilm oli paljulubav, päike paistis, külma oli paar kraadi ning maapind oli kergelt kohmetunud. Päeva peale tõusis temperatuur 11 plusskraadini. Tallinnas ja Harjumaal on ammu lumi läinud, kuid Virumaa piiri ületades hakkasid silma veel siin- seal lumelaigud.

Kui aias oli lumi läinud, siis metsaserval oli veel täiest arvestavalt lund.

Valdusi üle vaatamas.

Kõigepealt tegime emaga tiiru aias ja arutasime mida maha võtta võib. Aiatiiru lõppemise ajaks oli ka vennaraas kohale jõudnud. Tema ülesandeks oli saega tegusid teha. Ema näitas ette, kust ja kuidas, vend müristas saega ning minu osaks oli oksad aiast lõkkeasemetele lohistada. Märkamatult kulus mitmeid tunde. Päris mitme puu juures jäi ema mõttesse, et äkki ikka veel kannab midagi... Kuid siiski langetas raske otsuse ja lubas puu maha võtta. Mis tagantjärele oli õige otsus, sest puud olid juba seest mädanema hakanud. Minu sooviks oli ka maja loodeküljel olevat vana elupuuhekki kärpida, aga selleks ajaks olid kõik juba väsinud ja ei saanud kedagi nõusse. Vend ütles, et linnainimesed lastakse vahest harva maale värske õhu kätte ja siis nood pööravad ära. Puude otsa ronimise ja võrade harvendamiseni ei jõudnudki. Aga suur hulk tööd sai tehtud. Seda tunnistavad kaks suurt oksahunnikut.

Pühapäeva hommikul asutasime emaga varakult aiatöödele. Mina kärpisin maja ees olevat enelahekki, mis oli oluliselt ületanud talle ettenähtud piire. Jõudsin juba pool heki äärest kääridega ära klõbistada, kui kuulsin seljataga sügavat sisse hingamist ja sõnade alla neelamist. Selja taga seisis ema, kellel oli ilmselgelt kahju ja ilmselt sellised mõtted: "Et küll ma kunagi hiljem ise oleks....". Ei, kõrgust ma hekil ei puutunud ja õitsemist ikka näeb. Madalamaks lõikan siis,  kui on õitsenud. Samuti said kergelt ülekäidud majaesised lillepeenrad jne. Siis oligi aeg hakata tagasi koju sättima. Käisin fotokaga väikese tiiru aias ja jäädvustasin mõned ninaksed ja esimesed õied. Panen siia ka mõned, mis sest, et terve internet neid täis on.

Lumikelluksed

Lumikellukesed ja lumekupud

Tulbi ninaotsad

Pettumus

Inimesele pidi oluline tsirkus ja leib olema. Kui kõht on täis, siis hakkab inimene ringi vaatama, et natuke meelelahutust saada. Mina tarbin meelelahutuseks raamatuid ja teatrietendusi. Mõned kuud tagasi ütles sõbranna, et mine nüüd kohe Piletilevisse ja osta pilet uuele NO99 etendusele. Pikemalt mõtlemata ma seda tegingi. Etendusele eelnes suurejooneline reklaamikamaania tänaval ja meedias. Ja meedias järgneb ka veel praegu.

Eile oli see õhtu, mil oli nimetatud teatri uus esietendus.  NOKIA kontserdimaja ette olid ülesrivistunud erinevate väljaannete fotograafid, kes saabujatest pilte klõpsutasid. Kontserdimaja fuajee oli täis inimesi, kes kõik olid tulnud osa saama millestki erilisest. Saalis ei paistnud ühtegi vaba kohta. 

Ja siis algas etendus. Sissejuhatus kahe naisosatäitja poolt (Vilja- Liina Vahtrik ja Kadri-Helena Pruuli) oli paljulubav,  rahvas oli positiivselt häälestatud ja siis hakkas etendus venima... No oli natuke dialoogi ja muusikat. Tänahommikuse Delfi sõnul,  on etendus allegooriline antiikaja tragöödia kaasaegsete lisanditega. Mulle meenutas pisut janti vananeva, ihara ja paranoilise rooma keisri õukonnast, millesse on pikitud ühe partei siseelu valimistulemuste väljakuulutamise eel. Kuidagi ebaühtlane ja ebausutav oli. Vaheajal kaalusin, et äkki peaks koju minema. Teise vaatuse alguses olid minu ees tühjad kohad. Lootsin siiski, et äkki teine vaatus on parem. Teise vaatuse tipphetk jäi samuti selle algusesse, kahe juba tuttava naisosaleja dialoogi. Selles dialoogis säras Viljat mänginud Liina Vahtrik, kelle sõnade peale KOGU publik ainsa korra üksmeelselt naeris ning kelle laul pälvis kogu etenduse tulisema aplausi. 

Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo on suurepärased turundajad ja oskavad teha huvitavaid visuaalseid lahendusi, kasutades selleks tänapäevaseid nutikaid lahendusi. Vaiko Eplik oli loonud mõnele laulule täitsa teravmeelsed sõnad. Nagu juba mainitud, siis  Liina Vahtrik kõrvalosas tegi suurepärase rolli. Samuti pean kiitma videokaamerameest, kes osalejaid erinurkade alt üles võttis. Aga seda vau-tunnet ei tekkinud. Ootasin teravmeelset, ühtlase tasemega,  huvitavat ja rikastavat etendust, kuid tulin koju täitsa tühja tundega. Kurb.

Barcelona botaanikaaed

2014 aasta juuli lõpus külastasin Barcelonat. Minu sooviks reisiplaani koostades oli ka kohaliku botaanikaaia külastamine. Reisikaaslased tulid minu soovile vastu.

Barcelona botaanikaaed (The Jardí Botànic) asub linna lääneserva jääval Mount Montjuïc'i mäeküljel.

Jardi Botaanikaaed Montjuïc'i mäeküljel loodi 1930 aastal Dr. Pius Font i Quer'i poolt. 1985 aastal sai Botaanikaaed ulatuslikult kahjustatud, kui ehitati juurdepääsuteed uutele olümpia rajatistele. Tänu Barcelona linnavolikogu ning Looduskaitse Instituudi (ICONA Nature Conservation Institute) vahelisele kokkuleppele õnnetus kiirendatud korras luua uus botaanikaed ning ehitada uus hoone Botaanika Instituudile. Töö projekti kallal algas 1991. Lisarahastust saadi EU fondidest ning uus Jardí Botànic of Barcelona avati 18.aprill 1999 aastal.

Botaanikaaed meenutab kujult suurt amfiteatrit, kus on järsunõlvaline maastik, maksimaalne kõrgus merepinnast ulatub140 meetrini ja minimaalne 100 meetrini merepinnast. Pindala suuruseks on antud 14 hektarit.

Väljapanekus on esindatud taimed, mis kasvavad vahemerelises kliimas. Taimestiku mitmekesisuse poolest on vahemere taimestik üks maailma rikkalikumaid. On välja arvutatud, et maakera maapinnast katab vahemere kliima ainult 1,7%, kuid vahemere taimestik moodustab 25% kogu tuntud taimestikust. Vahemere taimestik on peamiselt inimtegevuse tõttu tõsiselt ohus. Barcelona botaanikaaia peamine eesmärk on säilitada Kataloonia ja teiste Vahemere regioonide bioloogilist mitmekesisust ning edendada inimeste teadlikkust selle keskkonna säilitamise vajalikkusest. Samuti on nende põhiülesandeks dokumenteerida ja kaitsta Kataloonia looduspärandit.

Vahemeri pole ainus piirkond maailmas, kus on vahemereline kliima. Vahemereline kliima on mitmetes piirkondades, mis jäävad põhja-ja lõunapooluste laiuskraadide 30º ja 40º vahele nagu California, Tšiili keskosa, Lõuna-Aafrika, Lõuna-ja Edela-Austraalia. Nende piirkondade maastike sarnasused ongi olnud Barcelona botaanikaaiale inspiratsiooniallikaks. Taimede väljapanek on sektorite kaupa vastavalt nende geograafilisele päritolule. Haljastusel on püütud jäljendada taimede looduslikku elupaika. Niisiis jaguneb botaanikaaed 5 alaks: Austaalia, California, Tšiili, Lõuna-Aafrika ja Austraalia.
Kuna pildistamise järjekorda enam meeles ei ole, siis ei julge piltide all kirjutada, millisest alast mingi pilt tehtud on.

Meie sattusime sinna kuival ja kuumal aastaajal. Sooja oli 30ºC ja päike siras kõrgel. Õisi eriti näha ei olnud, kuid see-eest oli kaunis maastikukujundus ning suurepärased vaated. Siia sobivaid fotosid sorteerides avastasin, et paljudel kaunite vaadetega piltidel on reisikaaslased, keda ei õnnestu fotodelt välja lõigata. Mõned siiski leidsin.

Siin näha betoontee ja kõrval jooksmas jalgrada.

Selle männi all oli pinkidega varustatud vaateplatvorm, millelt avanes vaade linnale.

Siit avaneb hunnitu vaade Llobregat'i deltale (pikkuselt 2.jõgi Hispaanis), Olümpia staadionile, sadamale ja Barcelona linnale.

Linna kohal on hõljumas vine

Kuna vihmaperiood on rohkem kevadel, siis tõenäoliselt on ka sel aastajal õitemeri. Mõne õie ja lehe siiski leidsin.

Seekord olid kaasas lapsed, seetõttu väga kaua ei saanud ja ei jaksanud seal ringi konnata. Kuna botaanikaaed oli hiljuti uuesti üles ehitatud või taastatud, siis oli näha üsna palju kaasaegset arhitektuuri.

Siin botaanikaaia sisse/väljapääs seestpoolt. Pilt laenatud http://www.spainisculture.com/ lehelt.

Palju oli betoonteid, laudadest teeradu, kui ka kruusaradu. Ma ei oska öelda, kas betooni kasutamine oli tingitud kohalikust eripärast (Barcelona vanalinna tänavatel oli rohkesti kasutatud betooni, mitte asfalti või munakive nagu meil)  või oli arvestatud puudega inimeste vajadustega, et ratastooliga hõlpus liikuda oleks.

Tahaksin sinna kunagi üksi tagasi minna ja aia läbiuurimisele rohkem aega kulutada, võib-olla siis juba kevadisel aastaajal. 

Ülaltoodud tekstis on kasutatud minupoolse vabatõlkena fakte Barcelona botaanikaaia kodulehelt, originaali võib leida siit

Aja kulg

Juhtusin eelmisel nädalavahetusel nägema ETV-st telesaadet "Mõistlik või mõttetu". Saates arutleti selle üle, et kas on vaja ikka neid tuhandid digipilte teha. Sealt jäi muuhulgas kõlama mõte, et võiks pildistada ühte ja sama kohta erineval ajal. Sellest mõttest ajendatuna otsisin oma pildiarhiivist välja ühe oma lemmikhoone pildid läbi erinevate aastaaegade. 

2011 veebruaris oli väga lumine

2014 jaanuaris on lumekiht oluliselt õhem, kui ülemisel pildil.

2014 juuni algus, on tunda lõhnava kuslapuu aroomi

2014 augusti lõpus