2016 on saabunud-selge, vaikne, külm.
Ilusat, toimekat ja uute põnevate taimeleidudega aastat!

Vananaiste suvi..

...kestab. Kollane on segunenud lillade ja roosade toonidega. Sügisastrid avanevad järgemööda. Sel aastal pea 2 meetriseks sirgunud täidisõieline. Ei ole lamandunud, samuti ei ole hallitust. Selle aasta ilmastik ja olud on osutunud väga sobivaks.

Keskmise kõrgusega heledam lilla, kipub lamanduma.

Kompaktse põõsana kasvav tumelillade õitega sügisaster. Tegelikult lillam, kui pildile jäänud on. Umbes samasugune on ka valgeõieline, kuid see puhmas hakkab juba õitsemist lõpetama.

1 septembri lilledeks on ema alati kevadel astreid istutanud. Moodustavad laheda sinise laigu päevakübarate ees. Varakevadel on on siin tulpide ja nartsisside pillerkaar.

Lõvilõuad koos kaeralillede ja krüsanteemidega.

Veel suvikuid- suvifloksid.

Sahhalini kirburohu on ema toonud ilmselt siis, kui tema invasiivsusest veel eriti ei räägitud. Õnneks ei ole ta meie juures ka erilist laienemisisu välja näidanud. Õied on tal ju päris ilusad.

Floksid annavad ka oma parima, et veel värve näidata. Valge floks on päris hoogu sattunud, ei paista seda moodigi, et lõpetama hakkaks.

Kas lõhna tunnete?

Lõhnav gladiool

Aga maitset? Külmal talveõhtul tee sees?

Ebaküdoonia.

Varahommikune jalutuskäik

Laupäeva hommikul ärkasin vara, seitseme paiku hommikul. Kogu pere magas veel teenitud puhkepäevast hommikuund. Tahtmata kedagi hommikuste toimetamistega äratada, haarasin fotoka ja läksin varajasele aiatuurile nagu olin- hommikumantlis ja pätudes. Hommik oli soe, tuuletu ja kastene. Igatahes kastest märjad varbad külmetama ei hakanud.

Põllu kohal oli veel udune:

Aiamaa servas õitsevad jätkuvalt jorjenid. Loodan, et öökülma veel ei tule.

Ämblikuvõrgud sätendavad hõbedaselt

Madalakasvuline päevalill, umbes poole meetrine ja mõnusalt pontsakas. Tõesti nagu väike päike.

Gladioolide õielehed on kastepiiskadega kaetuna eriti sametised

Krüsanteemid on esimesed õied avanud. Kaeralill on tänavu väga hiljaks jäänud, pole veel ühtegi õienuppu avanud.

Päikselaiguna lõõskab jätkuvalt päevakübarate, siilkübarate ja mõrsjalillede peenar. Kevadel pean siin harvendustööd tegema. Päevakübarad on väga laiutama hakanud ja mõrsjalilled täitsa varju jätnud.

Jalutuskäigu lõpus jäi pilk pidama jaapani ülasel. Sel aastal on ta kuidagi eriti võimas.

Laupäevane päev kulus seekord saagikoristusele. Korjasime ploome, marju, paprikaid, tomateid jne. Kreegid on veel toored neid saab järgmisel korral. Koju saabusin jälle suure aedvilja- ja puuviljakoormaga. Millegipärast oli mul lapsepõlvest meeles, et aedoad on ühed imeliku maitsega viljad. Ema on neid ikka maha pannud ja seekord veenis mind neid kaasa võtma ning soovitas neid keeta lühikest aega soolvees koos küüslaugu küünega. Olen positiivselt üllatunud, tõesti said maitsvad. Ilmselt maitsevad toidud täiskasvanuna teistmoodi. Või olen ise rohkem aedviljausku pööranud. Näen oma lapse pealt, kuidas tema armastab rohkem kartuleid ja aedvilju näksiks toorelt, aga mitte mingil juhul ei taha neid keedetud, hautatud või wokitud kujul. Ja ploomi-õuna-purukooki küpsetasin ka.

August möödus linnutiivul ja puhkus läks tsiu-vipsti. Augusti lõpus valitses veel suur suvi. Natuke suvemeenutusi.

Pildipostitus daaliatest

Daaliad on ema lapsukesed. Sügisel võtab juurikad üles ja kevadel paneb jälle maha. Vahest hangib kevadel mõne uue juurejupikese ka. Aedniku loomulik tegevus ju, ütlete Teie. Tjah, aga need juured on ju nii rasked ja võtavad nii palju ruumi. Samas, kui kevadel jälle maha saavad, siis on vähenõudlikud, kasvavad müürina, mingit erikohtlemist ei vaja ning õitsevad pea esimeste külmadeni välja.

Suvesoe august

Kui puhkuse alguses tormasin ringi nagu kevadine vasikas, kes esimest korda karjamaale on lastud (no kõike oli ju vaja näha ja igale poole jõuda), siis nüüd olen võtnud veidi rahulikumalt. Esimese suvesooja nädala veetsin  maal marju korjates ja peenraid rohides. Vaarikad ja mustsõstrad said sügavkülma ning punased sõstrad mahlaks aurutatud. Kirsse oli tänavu vähe, ainult niisama söömiseks. Aga ega marjadega veel ühel poole ei ole. Oma järge on ootamas tikrid. Neid on meil punaseid, kollaseid, rohelisi ja karvaseid. Minu meelest on nad parajad põõsast söömise marjad, lähed muudkui mööda ja võtad peotäie ning kohe pistad suhu. Ema on veendumusel, et ikka sisse tuleb ka teha...

Juurviljamaal on täiesti arvestatavad kapsad, porganid, kartulid ja suvikõrvitsad juba, kuid kurkide ja tomatitega nii hästi pole. Kasvuhoonest küll pikka kurki juba saab, kuid avamaalt veel mitte. Tomateid on palju küljes, kuid valminuid veel ei ole.

Kui lõunapoolsed aiablogijad kirjutavad, et astilbed on õitsenud ja juba kärbivad neid, siis põhja pool on astilbed alles õitsemas ning kõik ei ole veel alustanudki. Täna panengi üles pilte astilbedest, et hiljem oleks meeles, mis olemas on. Nimesid nagu ikka neil ei ole, sest ema ei ole nimesid oluliseks pidanud ja saabunud on nad ikka vahetuste teel.

Tumeroosa, kõrgem, varasem õitseja:

Heleroosa, heleroheliste lehtedega, pikkade teravatipuliste õisikutega, kõrge:

Mannavahuroosa-kreemikate ümaramate ja täidlsemate õisikutega, tumedamate lehtedega, keskmise kõrgusega:

Ja kaks punast astilbet. Näevad suhetliselt sarnased välja, aga kuna nad on kõrvuti, siis on erinevus siiski näha. Mõlemad on suhteliselt madalad, tumedate lehtede ja tumepunaste õitega.
Esimene on natukene kõrgem ja õisikud on tervatipulisemad:

Teine punane on eelmisest natuke (u 5cm) madalam, lehed on tsipakese heledamad ning õisikud on ümaramad ja kuidagi täidlasemad:

Lisaks on veel kaks astilbet, mis veel ei õitse. Üks neist on astilbe ´Sprite´ ja veel üks nimetu, mis paistab esimese pildi taustal. Neist ma loomulikult ei taibanud pilti teha.