Kuidas ma aiapisiku sain

Ma olen maatüdruk. Mul oli ka kaks maavanaema. Mõlemal oli aed ja loomad. Ja vanaemade juures oli tore olla. Ühel vanaemal olid suured lillepeenrad ja nende vahel laiad umbrohuvabad teed ning aiamaa nagu eestiaegsetes kodunduskooldes õpetati- peenrad nöörsirged ja ilma ainsagi umbrohulibleta. Siiani imestan, kuidas ta seda kõike jõudis. Teisel vanemal olid suured pojengipõõsad, viljapuud ja köögiviljaaed. Maale, korterist päris oma majja kolisime, kui olin 10.aastane. Loomulikult rajati kohe lillepeenrad ja aiamaa. Ainult, et see ei tundunudki varsti enam nii tore, sest meid, lapsi rakendati peenarde rohimise, kaevamise ja kartulivõtu töödele. 18-aastaselt kodust lahkudes olin kindel, et ma endale maja ei taha ja kui see maja kord olema saab, siis peale muru seal midagi kasvama ei hakka. Kahekümnendate eluaastate alguses püüdsin oma ema veenda, et muruniidukiga niites jääb muru oluliselt ilusam, kui vikatiga niites. Võttis aega, mis võttis,  lõpuks jäid progress ja automatiseerimine peale. Tänaseks on isa isegi murutraktori ostnud. Samuti püüdsin emale selgitada, et lillepeenraid ei ole ju vaja nii palju, mingid "tuustid" kasvavad seal ja enamiku aega pole neil õisigi. Ja kui on loomad ja põhikohaga töö, siis ei jõua ju kõike korras ka hoida. Ema delikaatse inimesena ei öelnud midagi (ilmselt lasi selle jutu taustamürana endast mööda), aga tegi ikka kõike omatahtsi edasi.

Mina elasin rõõmsalt linnakorteris ja olin rõõmus, et ei ole mingit ahju kütmist ega peenarde rohimist.

Neli ja pool aastat tagasi viis mu kallis teinepool mind oma lapsepõlve suvilat vaatama. See oli väike aastateks hooletusse jäetud  suvilakrunt, kus rohi kasvas rinnuni. Tookord jäigi see lihtsalt vaatamiseks ja rohkem sellele ei mõelnudki. Läks veel pool aastat ja talvel tuli mõte, et võiks krundi niipalju korda teha, et linnainimesel oleks koht, kus grillimas käia. Krundiomanikult sai luba küsitud, et võime seal muru niita ning grillimas käia.

Varustatuna labida, reha, sae ja oksakääridega hakkasime 2011 aasta 23.aprillil pihta. Esimese päeva õhtuks valutasid kõigil kõik teada-tuntud lihased ja sellised lihased, mille olemasolust aimugi ei olnud, sest mina tahtsin ju kohe palju jõuda. Siis nägi kõik välja nii:

Maja esine suunaga läänest itta

Vaade maja läänepoolsest küljest põhja suunas 2011

Vaade maja läänepoolsest küljest põhja suunas 2013

Vaade maja läänepoolsest küljest põhja suunas

Maja tagune aed vaatega põhja suunas

 Samal kevadel sai kallis teinepool (KTP) tööpakkumise piiri taha ja muru niitmine jäi minu hooleks. Ja millegipärast ärkasid minus siis korilase instinktid. Kui praht oli kokku riisutud ja oksarisu põletatud, alustasin kaevetöödega vana kasvuhoone asemel- maitsetaimed, maasikad ja kurgid- tomatid oli vaja maha panna. Mõtlesin veel endamisi, et lillepeenraid tegema ei hakka,  väikesest kiviktaimlast on küll. Kuu aega hiljem,  27.mail.2011 oli esimene peenar juba olemas:

Esimene peenar 2011 mais

Sama peenar läbi järgnevate aastate:

2012 mais, kohale on jõudnud priimulad, mägisibulad, kukeharjad

 

2013 mai alguses on osad priimulad ära kolitud, et teha ruumi kivirikele ja douglase leeklilledele.

2013

2014 aprill

2014 mai lõpus 

Mulle meeldisid juba ema aias iirised, aga minu vaimusilmas pidi neid olema pika peenrana ja palju koos. Alustasingi 2011 aastal aia lääneservas iirisepeenra kaevamisega, aga edenes see vaevaliselt. Igatahes esimesed iirised ma sinna ära istutasin.

Peenar lääneküljel-esimsed aediirised

2012 aasta mai keskpaigas õitsesid iirisepeenras sügisel maha torgatud tulbid.

2012 aasta sügiseks teadsin juba, et siin tuleb kindlasti ümber tuleb teha. (Aednike mantra) Ning alustasin põllukivide kohale veadmist (maalt, sõiduauto pagasiruumis). KTP muudkui küsis, et kas mul on ikka vaja nii palju seal tööd teha ja rassida, piisab ju muru niitmisest. Tuttav jutt ju??

2013 aasta mai alguses hakkasin kividega mängima:

2013 mai alguses iirisepeenra laiendus

2013 mai lõpp, eespool priimulad, taga pool tulbid ja iirised

2013 juunis näha lõpuks ka iiriseid, selleks ajaks juba ka astilbevaimustus saabunud.

22.mai.2014

2014 mai vaade läänepoolsest küljest tänava poole (lõunasse)

2013 mais vaade maja idaküljelt tagaaeda (põhjasuunda)

Nagu eelpool näha on olnud olen ka mina erinevad aiahoolikute lastehaigusi põdenud, alates kividega mängimisest, kuni kõik mõeldavate taimedega katsetamiseni. Ja kõik on segi nagu puder ja kapsad. Tänaseks tõmban otsad kokku. Järge jäävad ootama veel maja esised projektid ning aia tagumine nurk.