pühapäev, 18. jaanuar 2015

Aiapisik vol.2

Meeldetuletuseks, et majaesine nägi 2011 mais välja  nii:
Ka siin edenesin tasapisi. Kuna aianurkadesse oli ladustatud igatsugu ehitusmaterjali (ehk läheb kunagi kusagil vaja) ning kirsi- ning alõõtšavõrsed olid ajanud end igale poole laiali, siis esialgu oli suur väljakutse muru niidetavaks saada. Veetsin mitmeid õndsaid tunde oksakääridega võrseid naksides ja juurikaid välja sikutades. 
2011 aasta sügisel kaevasin maja lõunapoolse külje äärde kitsa peenra, kust järgmisel kevadel pistsid välja pea esimesed lumikellukesed, nartsissid ning kobarhüatsindid.




Krunti ümbritses kole roostes võrkaed, mida mul välja vahetada ei lubatud. Kaalusin korra, et võtan selle koleda võrkaia siis üldse ära, aga samas ei tundunud mõte võõrastest koertest krunti märgistamas ka hea mõttena.
Majaesine 2013 aasta mais
2013 aastal käisin esimest korda Mõdrikul, Anita Keivabu poolt korraldatud kevadisel suurel rohevahetusel. Seal sattusin täiesti juhuslikult kokku hostade ning siberlaste kasvataja KJ-ga, kes oli oma peenardes kevadise suurpuhastuse teinud. Mina saabusin selle kohtumise tagajärjel Mõdrikult tagasi 6 erineva siberlasega. Peenart mul loomulikult ootamas ei olnud. Otsustasin oma uuele armastusele- siberi iiristele peenra kaevata tänavapoolse võrkaia äärde aiapoolsesse külge. Teisele poole sama võrkaeda isutasin floksid, et nad sügiseks heki moodustaksid ning natukene sellelt koledalt võrkaialt pilgu mujale viiksid. Mõeldud-tehtud.
Floksipeenar tänavapool, seespool võrkaeda siberi iirised.2013 juuni algus
 Ning kohe samal suvel sain tasutud. Ühel kaunil suvepäeval avas õied kevadine saabuja.
Iris sibirica Super Ego
Augustis nägi minu floksi-siberlaste peenar välja selline:
2013 augustis tänava poolt pildistatuna

2013 augustis aiast tänava poole pildistatuna. Esiplaanil männikoorega multšitud siberlased.
 Aga kui juba on sõrm antud, siis... Maja ees ringi vaadates tundus, et midagi on ikka puudu. Aia edelanurgas on selline natuke varjuline ja suhetliselt niiske maa. Varju annab naabrite puukuur. Sellest nurgast tassisin ära hulga katkiseid kahhelplaate ja sealt alt tuli välja peaaegu umbrohuvaba ja kergesti kaevatav maa. Loogiline järeldus oli, et loomulikult tuleb sinna peenar kaevata. Mõningase kaalumise järel jäi valik hostadele. Mõned olid olemas mu enda peenras ja mõned sain sõpradelt. Augusti lõpus ja septembri algul toimus kolimine.
Hostade ala 2013 august





Kuna hostad pistavad oma ninaotsakesed välja üsna hilja, siis sügis pakkus rõõmu sibullillede mulda istutamisega. Oma koha leidsid võrkiirised ning hüatsindid, millega ma varem katsetanud ei olnud. 2013/2014 talv oli lumevaene ning hakkasin juba varakevadel ninaostakesi piilumas käima.
Iris reticulata Katherine Hodkin 05.04.2014

Hüatsint `City oh Haarlem`02.05.2014

Floksipeenar 26.04.2014



Varakevadine hostapeenar 2014





Hostade ala ka lõpuks multšitud 18.05.2014
Nüüdseks olen jõudnud veendumusele, et kõige ilusamad ja lihtsamad hooldada on ikka lõigatud servaga peenrad, kuigi alguses jäävad nad isegi nööri järgi lõigatuna veidi sinka-vonkalised.



Aia kirdenurgas juhtus sama lugu, kui koristasin aianurgast ära sinna ladustatud vanad aknad. Pärast klaasikillude  kokku korjamist ning pehkinud raamide põletamist jäi järgi lapike umbrohuvaba maad. 

2013 aasta mai aia kirdenurgas

Tahtsin siia tuua mingeid suuremaid ja kaugemale paistvaid taimi. Esimesel aastal istutasin siia vanaema aiast pärist sinise kukekannuse, murtudsüdame ning lupiinid. Emal oli järgi saialilli ning peiusõlgi ning kuna kevadel tundus peenar hõredalt asustatud olevat, siis istutasin vahele suvikuid. Murtudsüda ja lupiinid põdesid ümberistutamise tagajärjel ning 2013 aasta kevadel- suvel õitsemiseni ei jõudnud. Loodetud värvilaiku ma sel aastal ei saavutanud.
Kirdenurk juuli 2013

Kirdenurk natuke kaugemalt 18.08.2013
2014 aasta kevadel otsustasin ma kirdenurka laiendada ja istutada siia pikema õitsemisega ja tugevama värviga taimi. 2014 aasta kevadeks olin jälle armunud, seekord siis päevakübaratesse, siilkübaratesse ja mõrsjalilledesse. Tõuke selleks sain 2013 aasta augustis toimunud Karla küla lillerallilt. Sadevälja talu perenaine Jana Proos oli oma aias väga ilusad ja mõjuvad kooslused loonud. Uued lemmikud valisin välja Kristiine aiandi kodulehelt ja ühe kenal maikuu laupäeval läksin nimekiri näpus taimedele järele. Peenar sai selline.
Kirdrnurk mai 2014, tagareas lupiinid, esireas priimulad ja valged nimesildid tähistavad äsjasaabunud päeva- ja siilkübaraid
Sama peenar kaugemalt vaadatuna 2014 mais.

Nagu tähelepanelik lugeja on juba ehk märganud on viimaste piltide allkirjadeks mai 2014.
Mai viimastel päevadel sai minu aeg selles aias otsa. Ema ja sõbranna abiga kolisin oma lemmikud ema juurde ümber ja teen oma näpud mullaseks edaspidi seal, seni kuni kunagi päris oma maalapi saan. Olen sellele aiale, maaomanikule ja naabritele tänulik, et mul oli võimalik seal kolm õnnelikku aastat toimetada ning see õpetas mulle palju.


5 kommentaari:

  1. See sinine siberlane on imeilus. Ja ülevaateid aia ja aedniku arengust on alati väga huvitav lugeda, eriti koos pildireaga

    VastaKustuta
  2. soovin, et Sa peagi oma aia saaksid, aiapisik on Sind tõsiselt ja ulatuslikult tabanud aga eks ema aiaski on võimalik kohendada ja katsetada, edu selles :)

    VastaKustuta
  3. Ma hoian ka pöialt, et peagi oma aia saad! Tegelikult hoian seda pöialt meile mõlemale!

    VastaKustuta
  4. Nii need aiad kujunevad ja arenevad ja kui kord oma aia saad, on Sul ka taimede hingeelu selge. Loomisrõõmust ju suuremat pole

    VastaKustuta
  5. Tänud kõigile heade sõnade eest!

    VastaKustuta