esmaspäev, 16. märts 2015

Tegus nädalavahetus

Viljapuuaed on meil umbes 30-aastane. Kui vanemad maja ostsid, oli maja ümber 2 ha maad. Selle maa peal olid maja, kõrvalhooned, sissesõidutee ja väike koppel. Ema asus noore, toimeka naisena kohe tarbeaeda rajama. Kohe esimesel aastal mäletan õunapuude ja ploomide ja kirsside istutamist. Endisest ajast oli paar vana õunapuud ning päris paras ports sõstrapõõsaid. Aastate jooksul on mõned puud ja põõsad välja läinud ja mõned on asendatud ning mõned juurevõsudest uued puud kasvatanud. Kõvasti on vähendatud punase sõstra osakaalu, minu ja venna pealekäimisel. Kokkuvõtteks on aed suvel nagu roheline dzungel, päikesevalgust varjutavad puude rohelised võrad. 
Möödunud nädalavahetuseks oli meil kokkulepitud koduaia puude ja põõsaste noorendus-/harvendus/ lõikus. Tööd pidid toimuma igasuguse ilmaga. Laupäeva hommiku võtsime suuna maale. Ilm oli paljulubav, päike paistis, külma oli paar kraadi ning maapind oli kergelt kohmetunud. Päeva peale tõusis temperatuur 11 plusskraadini. Tallinnas ja Harjumaal on ammu lumi läinud, kuid Virumaa piiri ületades hakkasid silma veel siin- seal lumelaigud.
Kui aias oli lumi läinud, siis metsaserval oli veel täiest arvestavalt lund.
Valdusi üle vaatamas.

Kõigepealt tegime emaga tiiru aias ja arutasime mida maha võtta võib. Aiatiiru lõppemise ajaks oli ka vennaraas kohale jõudnud. Tema ülesandeks oli saega tegusid teha. Ema näitas ette, kust ja kuidas, vend müristas saega ning minu osaks oli oksad aiast lõkkeasemetele lohistada. Märkamatult kulus mitmeid tunde. Päris mitme puu juures jäi ema mõttesse, et äkki ikka veel kannab midagi... Kuid siiski langetas raske otsuse ja lubas puu maha võtta. Mis tagantjärele oli õige otsus, sest puud olid juba seest mädanema hakanud. Minu sooviks oli ka maja loodeküljel olevat vana elupuuhekki kärpida, aga selleks ajaks olid kõik juba väsinud ja ei saanud kedagi nõusse. Vend ütles, et linnainimesed lastakse vahest harva maale värske õhu kätte ja siis nood pööravad ära. Puude otsa ronimise ja võrade harvendamiseni ei jõudnudki. Aga suur hulk tööd sai tehtud. Seda tunnistavad kaks suurt oksahunnikut.

Pühapäeva hommikul asutasime emaga varakult aiatöödele. Mina kärpisin maja ees olevat enelahekki, mis oli oluliselt ületanud talle ettenähtud piire. Jõudsin juba pool heki äärest kääridega ära klõbistada, kui kuulsin seljataga sügavat sisse hingamist ja sõnade alla neelamist. Selja taga seisis ema, kellel oli ilmselgelt kahju ja ilmselt sellised mõtted: "Et küll ma kunagi hiljem ise oleks....". Ei, kõrgust ma hekil ei puutunud ja õitsemist ikka näeb. Madalamaks lõikan siis,  kui on õitsenud. Samuti said kergelt ülekäidud majaesised lillepeenrad jne. Siis oligi aeg hakata tagasi koju sättima. Käisin fotokaga väikese tiiru aias ja jäädvustasin mõned ninaksed ja esimesed õied. Panen siia ka mõned, mis sest, et terve internet neid täis on.
Lumikelluksed
Lumikellukesed ja lumekupud
Tulbi ninaotsad

3 kommentaari:

  1. just, mis sest, et terve internet neid täis on :) esimesed ninakesed ja kevadsibulike õied on lihtsalt nii olulised ja tähenduslikud, samas igal omad, et neid ei saa pildistamata ja näitamata jätta :)

    VastaKustuta
  2. Ma arvan ka - esimesed õied on lihtsalt nii erilised, et oleks patt neid näitamata jätta. Tubli töö olete ära tenud

    VastaKustuta
  3. Meil veel eriti ninakesi ei ole, lumi alles läks. Märtsikellukeste nuppe oli näha ja esimest siniliilia õienuppu päris maapinna lähedal nägin ka. Võrkiirised ja nartsissid alles tärkavad. Krookused on ka üsna peidus veel. Käisin võrkiiriseid lausa murega otsimas, et äkki ei elanudki talve üle. Lõpuks siiski leidsin nende rohelised otsakesed.

    VastaKustuta