Folgilt rappa

Kuna kõik ilmaprognoosid lubasid laupäevaks ilusat ilma, siis võtsin reedel vastu kindla otsuse, et sel aastal saab Folgil käidud. Kiired kõned Kesk-Eesti sugulastele ja folgitamine sai ühildatud külaskäiguga. Laupäeva hommikul asusimegi teele, kõigepealt külla ja sealt edasi Viljandi poole. Viljandi oli nagu ikka, soe ja sõbralik. Lonkisime rahulikult möödla Viljandi tänavaid, põikasime korraks käsitööturule ja sealt edasi festivalialale. Õhkkond oli hea, teeservades ja puude all oli oma oskusi näitamas igas vanuses pillimängijaid, alates väikestest poistest lõõtspilliga ja tüdrukutest viiulitega kuni suurte meesteni kandlete ja lõõtsadega. Rahvas voogas rahuliku jõena, peatudes vahete-vahel mõne müügikoha ees või kontserdipaiga juures. Kes ära väsis, see istus sinna samasse künkanõlvale või puu varju ja nautis ümbritsevat või head seltskonda.

Rohelise lava ees elasid esinejatele kaasa ja lõid tantsu väikesed tüdrukud, täiskasvanud eelistasid rohu peal külitada või pingil istuda. Päevasel ajal on eestlane ikka häbelik. 

Laste jaoks oli ka mängude ala, kus puude otsa olid riputatud kangad erinevate mängude reeglite ja juhistega. Neid sai seal samas ka mängida. Ma sain pähe köieveos ja mängus, kus vastased on seljad vastamisi ja hoiavad kinni pulgast, millega tuleb vastase heinakuhjale pulgaga pihta saada, samal ajal ise seljaga kuhja poole olles. 

Õhtpoolikul jõudis kätte ka kontsert, mida me näha tahtsime - Curly Strings. Inimesed voolasid üle silla Kirsimäe lavaplatsile. Ja rahvast oli palju. Juba soundchek'i ajal oli tunda, et tuleb äge kontsert. Ja tuligi. Kui Eva Talsi oma häälepealed valla laskis- siis oh sa jutt, ihukarvad tõusid püsti. Ma kujutan ette, et "Tõe ja õiguse" Krõõrdal võis selline hele häel olla, mille pärast Pearu teda ikka imetles. Suur ja energiat täis kontsert oli ja kõlas elavas esituses kordi uhkemalt, kui plaadi pealt. (Ostsime plaadi ka ja pärast koju sõites lõõritasime laule uuesti kaasa laulda.) Rahvas laulis kaasa ja lõi tantsu, ülalpool nimetatud häbelikkusest polnud jälgegi.

Tagasi sugulaste juurde jõudes ootas meid kuumaks köetud saun ning õhtu lõpetasime kasevihtadega saunalaval üksteist nüpeldades. Küll pärast seda tuli hea uni.

Pühapäeva hommikul peale kohvi ja pannkooke võtsin ette väikese matka rappa. Täpsemalt Mukri maastikukaitse matkarajale, mis jääb Oandu-Ikla matkateele.

Ilm oli sombune, kuid soe. Raja alguses tõmbasin kopsud õhku täis ja tundsin, kuidas lõhnab soojalt, niiskelt ja magusalt. Raja algus.

Silm jäi peale kollaste võrsetega kuusel

öisest vihmast pärlendavatel sõnajalgadel, sinika- ja mustikataimedel

Sinikas

Mustikas

Lõhnabuketti lisandus sookailu lõhna

Mida edasi, seda kiduramaks muutusid puud ja värvilisemaks muutus loodus. Metsa rohelisele lisandus turbasambliku roostepunapruuni, samblike hõbehalli, kanarbikulillat ja laugaste leherohelist

Umbes kilomeetri kaugusel kollaste võrsetega kuusest kasvas(id) hoopis teistsuguse välimusega puud

Raja äärde rabajärvede kaldale on matkasellide jaoks ka puhkekohti tehtud. Kuid istuda nende peal siiski enam ei kannata, kui just ei taha sipelgapüksitantsu tantsida.

Ning vaade rabajärvele

Sügisel on loota pohla- ja jõhvikasaaki

Ja hoolimata minu pingutustest leida kasvõi üks murakas, ei leidnud mitte ühtegi. Ainult lehed sel aastal.

Raja lõpus asub vaatetorn, mis küll sel aastal on kahjuks suletud. Vaatetorn ise on selline:

2009 aasta juulikuus avanesid sellest vaatetornist sellised vaated:

Matkaraja lõpp punktist tagasi auto juurde alguspunkti jalutades kohtasin kraavipervel metsalilli

Ussikeel ja valge mesikas

Narmas?jumikas

Harilik käokann

Nõgeselehine kellukas (ilmselt)

Koju tagasi sõitsime lubatud vihmasajus.