Juuli esimene kolmandik

Püsikupeenar on hakanud täis kasvama, umbrohi enam ei mahu.

Käoking

Kellukale sel suvel meeldib kas asukoht või kliima, eelmisel aastal kompaktne mütakas on sel aastal pikaks veninud ja võistleb valge lõhnava neitsikummeliga.

Endale meelespidamiseks, et meil on kahte värvi kukekannust. Helesinine on saabunud salapäraseid teid mööda. Kukekannused tänavu suhteliselt madalad ja nirud nagu juba Rahmeldaja märkis.

Kukekannus -tumesinine vanaema aiast

Kukekannus -helesinine, esimest aastat õitseb, ise tulnud.

Monarda

Rogersia

Valget lõhnavat neistikummelit ma eriti ei armasta. Vist sellepärast, et ta külvab hoolega ja ilmub välja kohtades, kus ta sugugi kasvama ei peaks. Aga, kui ta juba on nina välja pistnud, siis ema ei raatsi teda välja sikutada. Iseenesest õitel ja lõhnal pole vigagi, kui lähemalt vaadata.

Valge lõhnav neitsikummel

Valge lõhnav neitsikummel topeltõieline

Roose meil aias üldiselt ei ole, sest need vajavad rohkelt hoolt. Kuid üks roosaõieline põõsas siiski on.  Tavaliselt on paneb keegi tal lehed nahka või on vihmane ja õied korralikult ei avanegi. Sel aastal on olud soodsad ning roos näitab õisi. Kuna ma roosidest midagi ei tea, siis ei üritagi talle nime leida. Las ta olla nimetu.

Kaunis mägisibul.