Kuidas ma aiapisiku sain

Ma olen maatüdruk. Mul oli ka kaks maavanaema. Mõlemal oli aed ja loomad. Ja vanaemade juures oli tore olla. Ühel vanaemal olid suured lillepeenrad ja nende vahel laiad umbrohuvabad teed ning aiamaa nagu eestiaegsetes kodunduskooldes õpetati- peenrad nöörsirged ja ilma ainsagi umbrohulibleta. Siiani imestan, kuidas ta seda kõike jõudis. Teisel vanemal olid suured pojengipõõsad, viljapuud ja köögiviljaaed. Maale, korterist päris oma majja kolisime, kui olin 10.aastane. Loomulikult rajati kohe lillepeenrad ja aiamaa. Ainult, et see ei tundunudki varsti enam nii tore, sest meid, lapsi rakendati peenarde rohimise, kaevamise ja kartulivõtu töödele. 18-aastaselt kodust lahkudes olin kindel, et ma endale maja ei taha ja kui see maja kord olema saab, siis peale muru seal midagi kasvama ei hakka. Kahekümnendate eluaastate alguses püüdsin oma ema veenda, et muruniidukiga niites jääb muru oluliselt ilusam, kui vikatiga niites. Võttis aega, mis võttis,  lõpuks jäid progress ja automatiseerimine peale. Tänaseks on isa isegi murutraktori ostnud. Samuti püüdsin emale selgitada, et lillepeenraid ei ole ju vaja nii palju, mingid "tuustid" kasvavad seal ja enamiku aega pole neil õisigi. Ja kui on loomad ja põhikohaga töö, siis ei jõua ju kõike korras ka hoida. Ema delikaatse inimesena ei öelnud midagi (ilmselt lasi selle jutu taustamürana endast mööda), aga tegi ikka kõike omatahtsi edasi.

Mina elasin rõõmsalt linnakorteris ja olin rõõmus, et ei ole mingit ahju kütmist ega peenarde rohimist.

Neli ja pool aastat tagasi viis mu kallis teinepool mind oma lapsepõlve suvilat vaatama. See oli väike aastateks hooletusse jäetud  suvilakrunt, kus rohi kasvas rinnuni. Tookord jäigi see lihtsalt vaatamiseks ja rohkem sellele ei mõelnudki. Läks veel pool aastat ja talvel tuli mõte, et võiks krundi niipalju korda teha, et linnainimesel oleks koht, kus grillimas käia. Krundiomanikult sai luba küsitud, et võime seal muru niita ning grillimas käia.

Varustatuna labida, reha, sae ja oksakääridega hakkasime 2011 aasta 23.aprillil pihta. Esimese päeva õhtuks valutasid kõigil kõik teada-tuntud lihased ja sellised lihased, mille olemasolust aimugi ei olnud, sest mina tahtsin ju kohe palju jõuda. Siis nägi kõik välja nii:

Maja esine suunaga läänest itta

Vaade maja läänepoolsest küljest põhja suunas 2011

Vaade maja läänepoolsest küljest põhja suunas 2013

Vaade maja läänepoolsest küljest põhja suunas

Maja tagune aed vaatega põhja suunas

 Samal kevadel sai kallis teinepool (KTP) tööpakkumise piiri taha ja muru niitmine jäi minu hooleks. Ja millegipärast ärkasid minus siis korilase instinktid. Kui praht oli kokku riisutud ja oksarisu põletatud, alustasin kaevetöödega vana kasvuhoone asemel- maitsetaimed, maasikad ja kurgid- tomatid oli vaja maha panna. Mõtlesin veel endamisi, et lillepeenraid tegema ei hakka,  väikesest kiviktaimlast on küll. Kuu aega hiljem,  27.mail.2011 oli esimene peenar juba olemas:

Esimene peenar 2011 mais

Sama peenar läbi järgnevate aastate:

2012 mais, kohale on jõudnud priimulad, mägisibulad, kukeharjad

 

2013 mai alguses on osad priimulad ära kolitud, et teha ruumi kivirikele ja douglase leeklilledele.

2013

2014 aprill

2014 mai lõpus 

Mulle meeldisid juba ema aias iirised, aga minu vaimusilmas pidi neid olema pika peenrana ja palju koos. Alustasingi 2011 aastal aia lääneservas iirisepeenra kaevamisega, aga edenes see vaevaliselt. Igatahes esimesed iirised ma sinna ära istutasin.

Peenar lääneküljel-esimsed aediirised

2012 aasta mai keskpaigas õitsesid iirisepeenras sügisel maha torgatud tulbid.

2012 aasta sügiseks teadsin juba, et siin tuleb kindlasti ümber tuleb teha. (Aednike mantra) Ning alustasin põllukivide kohale veadmist (maalt, sõiduauto pagasiruumis). KTP muudkui küsis, et kas mul on ikka vaja nii palju seal tööd teha ja rassida, piisab ju muru niitmisest. Tuttav jutt ju??

2013 aasta mai alguses hakkasin kividega mängima:

2013 mai alguses iirisepeenra laiendus

2013 mai lõpp, eespool priimulad, taga pool tulbid ja iirised

2013 juunis näha lõpuks ka iiriseid, selleks ajaks juba ka astilbevaimustus saabunud.

22.mai.2014

2014 mai vaade läänepoolsest küljest tänava poole (lõunasse)

2013 mais vaade maja idaküljelt tagaaeda (põhjasuunda)

Nagu eelpool näha on olnud olen ka mina erinevad aiahoolikute lastehaigusi põdenud, alates kividega mängimisest, kuni kõik mõeldavate taimedega katsetamiseni. Ja kõik on segi nagu puder ja kapsad. Tänaseks tõmban otsad kokku. Järge jäävad ootama veel maja esised projektid ning aia tagumine nurk.

Talv

Kui viimati maal käisime oli veel täitsa talvine. Lumi oli maas ning kusagil ei tilkunud ega lirtsunud. Oli ilus päev ja selle asemel, et kulgeda mööda Tallinn-Narva maanteed, pöörasime põhja poole ja sõitsime paralleelselt suure maanteega. Väikestel kõrvalteedel on huvitavam sõita, tee on käänulisem, kitsam, libedam, kiirus on oluliselt väiksem, keegi ei kihuta meeleheitlikult mööda ja vaated loodusele on kaunid. Futu kirjeldas oma blogis täna talve ilu nii ilmekalt, et ei oskagi sellele enam midagi lisada. Välja minnes on oluline ainult õige riietus valida.

1.advendi pildipostitus

Talv on käes. Külma on -9 kraadi, vaikne ja tuuletu ilm. Lund on ka oma 15-20 sentimeetrit. Nii võikski nüüd jääda. Ei ole vaja lörtsi ega sula, samuti ei tunne puudust 2 meetristest lumehangedest. Lumi sätendab puudel ja metsavahed näevad välja nagu jõulukaardil. Lapsed tunnevad lumest rõõmu ja hullavad õues ning nagu tabavalt üks neist ütles: "ei saa lasta talvel raisku minna". Mööda maanteed siuglevad lumemaod ja autoraadios arutlevad Juur ja Kivirähk selle üle, kes on ikka tõeline mees ja kes lödipüks. Küll elu on mõnus.

Keskpäevane päike metsa kohal

Siilkübarad talvemütsides

Liatriste küünlad elavdavad lumevaipa

 .

Laukudel peas baretid

Talvised valvurid

Külaskäik Lahemaale

Sügisesel koolivaheja nädalal oli asja Lääne-Virumaale, Vihula mõisa. Ikka keha ja vaimu turgutama ning veetma kvaliteetaega kõige lähedasematega.

Lahemaa rahvuspark on tuntud oma kaunilt säilinud mõisade ja looduse tõttu. Teadlikult valisime teekonna läbi külavahe- ja metsateede, et aeg maha võtta ning rahulikult kulgeda.

Teele jäid mitmed mõisad; Aaspere, Kavastu, Vihula ning tagasiteel Palmse. Pilte tegin seekord ainult  Vihulas. Minu mälestustes oli Vihula natuke lagunenud ja nukralt seisev kompleks, millele otsiti investorit. Lõpuks leitigi ja hoonetes on jälle elu sees. 

Vihula mõisa ajaloost ja endistes omanikest võib lühikokkuvõtet lugeda siit: http://www.mois.ee/viru/vihula.shtml

 Mõis asub natuke Vihula küla keskusest väljas. GPS-iga kohale sõitjad ei suuda tihtilugu seda leida. Abiks võiks olla tuulik ja mõisaallee algust tähistavad valged postid, mis annavad kaugelt märku, et mõis ei ole enam kaugel:

Mõisakompleksi kuulub mitmeid hooneid, mis omal ajal olid majapidmishooned, tallid, vesiveski jne.

Tagamõis, mis asub pargi sügavuses

Tagamõis üle paisjärve pildistatuna

Teemaja

Teemaja eemalt, asub paisjärve kaldal.

Paisjärv, mis legendi järgi olnud härra poolt prouale kingituseks.

Kõige suurem hoone, ehk mõisa peahoone jäi kuidagi kahe silma vahele. Kuid eks avastamisrõõmu peab ka jääma.
Kolmapäeval vastu neljapäeva olid Virumaal külmakraadid ning need püsisid terve neljapäevase päeva. Esimesed lumeribalad sai ka pildile püütud ning laps sai teha selle aasta esimesed jäljed lumel.

Koduteele asudes otsutasime sisse põigata Altja rannakülla ja sealt edasi mööda metsavaheteid Palmse mõisani. Altja on nagu rannakülad ikka, pika külatänavaga, majad kahel pool teed. Külas on kõrts ja kiigeplats. Seal on maju, mis on uuenduskuuri läbi teinud, aga ka maju, mis on väärikad oma vanemas kuues. Eriti meeldisid mulle klaasverandad. Väikestest klaasitükkidest on kokku sobitatud erinevaid mustreid. (Kui  ma kunagi suureks saan, siis tahaks ma endale ka klaasverandaga maja.) Ühes aias nägime ka metskitse, kes oli tulnud aeda maiustama. Kahjuks hakkas juba hämarduma ning fotojäädvustusi sellest ei jäänud. Palmse mõisa juures me seekord peatust ei teinud, kuid isegi autoaknast vaadates oli vaatepilt suursugune. Eestimaa on ilus, igal aastaajal.

Kaunis oktoober

Nädal tagasi oli sügisvärve metsade vahel pillavalt, küll punaseid, kollaseid ja kuldseid. Aga siis ei olnud fotokat kaasas, et seda ilu jäädvustada. Lootsin salamisi, et ehk on sel nädalavahetusel sama värviline. Ma ole kunagi juhtunud lehiste kolletumise peale, kuid eelmisel nädalavahetusel nad lausa sätendasid roheliste kuuskede taustal. Reedeks olid nad juba pruuniks jõudnud tõmbuda. Eks sellele aitasid kaasa ka korralikud miinuskraadid. Neljapäeval vastu reedet oli -5 kraadi külma. Enamik lehtpuid oli ka oma lehed vallatutele sügistuultele loovutanud. 

See kask on üks vähestest, kes oma lehti veel loovutanud ei ole.

Kase naaber vaher on juba talve tulekuks valmis.

 

Puude, põõsaste otsa on jäänud mõned üksikud viljad, mis talvel pakuvad kõhutäidet lindudele.

Külm on näipistanud ka füüsalite lehti, kuid laternad särasid päikses nagu oleks neisse küünal süütatud.

 

Eile, laupäeval oli võrratu sügisilm- täielikult tuulevaikne, päiksesepaisteline ja karge. Kui enamik aednike on oma sügistöödega selleks aastaks juba ühele poole saanud, siis meie Aednikuga veel nende hulka ei kuulunud. Veetsime aednikuga mitmeid tunde terve suve musta kile all olnud peenrapikendust läbi kaevates. Pean tunnistama, et on ikka päris mõnus kaevata, kui labidas maasse läheb ja juurikad on ainult kuivanud räbalakesed. Eks meil oli ikka kaevamiseks põhjust ka. Tulbisibulate hinnad olid kõrgustest maa peale laskunud ja Aednik pidi kirju valiku ees oma nõrkust tunnistama. Kevadel loodame näha tulpide Banja Luka, Ollioulese, Queen gf Night'i, Mistress'i, Inzell'i, Nergrita ja Purissima õisi. Kui just mõni vesirott või mutt nendega oma toidulauda ei rikasta.

Postituse lõppu veel mõned visad külma trotsivad õitsejad.

Pean siia lõppu veel lisama, et täna enam nii kaunis ei ole. Puhub külm, kontidest läbilõikav tuul, sooja on 2 kraadi, mis tundub miinukraadidena ning kõige tipuks sajab vihma. On kummikute, piparmünditee ja hea raamatu ilm.