Üllataja

Sõitsin täna peale tööd maale oma võsukesele järele. Ema tuli kohe õue mulle ütlema, et võrkiiris õitseb. Alles ma üle-eelmise postituse kommentaaris kirjutasin, et võrkiiristel ja krookustel olid pühapäeval vaevalt ninaotsaksesed väljas. Viimase nelja sooja päevaga on nad kiiresti edenenud.  Püüdisin kiiresti kahanevas päevavalguses päevakangelase pildile. Ikkagi esimene!

Iris reticulata Katherine Hodkin

Virmalised..

...jäid mul nägemata, aga sain selle nädala positiivse ematsiooni hoopist etenduselt. Nimelt käisin eile õhtul vaatamas tantsuetendust Lord of the Dance `Dangerous Games`.  See ei olnud pelgalt tantsuetendus, see oli lavale toodud suurejooneline muinasjutt. Siin on kasutatud moodast videotehnikat, 3D- ja holograafilisi efekte. Taustaekraanil ja laval toimuv tantsijate liikumine oli väga kaunilt muusikaga seotud. Tantsijad on noored, ilusad ning tohutult andekad. Ning silmnähtavalt tohutult tööd teinud. Kogu tants on täpne, kaunis, sünkroonis ning  liigutused  sujuvad ja väljapeetud. Kogenematule silmale tundus, et nad ei teinud ühtegi valet sammu. Show on stepptantsu ja kordeballeti segu, mille vahepalades löövad kaasa ka viiuldajad, föödimängija ning laulja. Lauljal on väga omapärane ja võimas hääl ning sobib etendusse nagu valatult. Ja iiri muusika tekitas tunde, et kusagil siiski on haldjad...ja hea ja kurja võitlus. Ja võidab ikka headus ja armastus.

Internetiavarustesse on sellest etendusest ka väike lõik tehtud.

Läbi hilisõhtuse linna koju sõites tundsin suurt rahulolu ja rõõmu!

Tegus nädalavahetus

Viljapuuaed on meil umbes 30-aastane. Kui vanemad maja ostsid, oli maja ümber 2 ha maad. Selle maa peal olid maja, kõrvalhooned, sissesõidutee ja väike koppel. Ema asus noore, toimeka naisena kohe tarbeaeda rajama. Kohe esimesel aastal mäletan õunapuude ja ploomide ja kirsside istutamist. Endisest ajast oli paar vana õunapuud ning päris paras ports sõstrapõõsaid. Aastate jooksul on mõned puud ja põõsad välja läinud ja mõned on asendatud ning mõned juurevõsudest uued puud kasvatanud. Kõvasti on vähendatud punase sõstra osakaalu, minu ja venna pealekäimisel. Kokkuvõtteks on aed suvel nagu roheline dzungel, päikesevalgust varjutavad puude rohelised võrad. 

Möödunud nädalavahetuseks oli meil kokkulepitud koduaia puude ja põõsaste noorendus-/harvendus/ lõikus. Tööd pidid toimuma igasuguse ilmaga. Laupäeva hommiku võtsime suuna maale. Ilm oli paljulubav, päike paistis, külma oli paar kraadi ning maapind oli kergelt kohmetunud. Päeva peale tõusis temperatuur 11 plusskraadini. Tallinnas ja Harjumaal on ammu lumi läinud, kuid Virumaa piiri ületades hakkasid silma veel siin- seal lumelaigud.

Kui aias oli lumi läinud, siis metsaserval oli veel täiest arvestavalt lund.

Valdusi üle vaatamas.

Kõigepealt tegime emaga tiiru aias ja arutasime mida maha võtta võib. Aiatiiru lõppemise ajaks oli ka vennaraas kohale jõudnud. Tema ülesandeks oli saega tegusid teha. Ema näitas ette, kust ja kuidas, vend müristas saega ning minu osaks oli oksad aiast lõkkeasemetele lohistada. Märkamatult kulus mitmeid tunde. Päris mitme puu juures jäi ema mõttesse, et äkki ikka veel kannab midagi... Kuid siiski langetas raske otsuse ja lubas puu maha võtta. Mis tagantjärele oli õige otsus, sest puud olid juba seest mädanema hakanud. Minu sooviks oli ka maja loodeküljel olevat vana elupuuhekki kärpida, aga selleks ajaks olid kõik juba väsinud ja ei saanud kedagi nõusse. Vend ütles, et linnainimesed lastakse vahest harva maale värske õhu kätte ja siis nood pööravad ära. Puude otsa ronimise ja võrade harvendamiseni ei jõudnudki. Aga suur hulk tööd sai tehtud. Seda tunnistavad kaks suurt oksahunnikut.

Pühapäeva hommikul asutasime emaga varakult aiatöödele. Mina kärpisin maja ees olevat enelahekki, mis oli oluliselt ületanud talle ettenähtud piire. Jõudsin juba pool heki äärest kääridega ära klõbistada, kui kuulsin seljataga sügavat sisse hingamist ja sõnade alla neelamist. Selja taga seisis ema, kellel oli ilmselgelt kahju ja ilmselt sellised mõtted: "Et küll ma kunagi hiljem ise oleks....". Ei, kõrgust ma hekil ei puutunud ja õitsemist ikka näeb. Madalamaks lõikan siis,  kui on õitsenud. Samuti said kergelt ülekäidud majaesised lillepeenrad jne. Siis oligi aeg hakata tagasi koju sättima. Käisin fotokaga väikese tiiru aias ja jäädvustasin mõned ninaksed ja esimesed õied. Panen siia ka mõned, mis sest, et terve internet neid täis on.

Lumikelluksed

Lumikellukesed ja lumekupud

Tulbi ninaotsad

Pettumus

Inimesele pidi oluline tsirkus ja leib olema. Kui kõht on täis, siis hakkab inimene ringi vaatama, et natuke meelelahutust saada. Mina tarbin meelelahutuseks raamatuid ja teatrietendusi. Mõned kuud tagasi ütles sõbranna, et mine nüüd kohe Piletilevisse ja osta pilet uuele NO99 etendusele. Pikemalt mõtlemata ma seda tegingi. Etendusele eelnes suurejooneline reklaamikamaania tänaval ja meedias. Ja meedias järgneb ka veel praegu.

Eile oli see õhtu, mil oli nimetatud teatri uus esietendus.  NOKIA kontserdimaja ette olid ülesrivistunud erinevate väljaannete fotograafid, kes saabujatest pilte klõpsutasid. Kontserdimaja fuajee oli täis inimesi, kes kõik olid tulnud osa saama millestki erilisest. Saalis ei paistnud ühtegi vaba kohta. 

Ja siis algas etendus. Sissejuhatus kahe naisosatäitja poolt (Vilja- Liina Vahtrik ja Kadri-Helena Pruuli) oli paljulubav,  rahvas oli positiivselt häälestatud ja siis hakkas etendus venima... No oli natuke dialoogi ja muusikat. Tänahommikuse Delfi sõnul,  on etendus allegooriline antiikaja tragöödia kaasaegsete lisanditega. Mulle meenutas pisut janti vananeva, ihara ja paranoilise rooma keisri õukonnast, millesse on pikitud ühe partei siseelu valimistulemuste väljakuulutamise eel. Kuidagi ebaühtlane ja ebausutav oli. Vaheajal kaalusin, et äkki peaks koju minema. Teise vaatuse alguses olid minu ees tühjad kohad. Lootsin siiski, et äkki teine vaatus on parem. Teise vaatuse tipphetk jäi samuti selle algusesse, kahe juba tuttava naisosaleja dialoogi. Selles dialoogis säras Viljat mänginud Liina Vahtrik, kelle sõnade peale KOGU publik ainsa korra üksmeelselt naeris ning kelle laul pälvis kogu etenduse tulisema aplausi. 

Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo on suurepärased turundajad ja oskavad teha huvitavaid visuaalseid lahendusi, kasutades selleks tänapäevaseid nutikaid lahendusi. Vaiko Eplik oli loonud mõnele laulule täitsa teravmeelsed sõnad. Nagu juba mainitud, siis  Liina Vahtrik kõrvalosas tegi suurepärase rolli. Samuti pean kiitma videokaamerameest, kes osalejaid erinurkade alt üles võttis. Aga seda vau-tunnet ei tekkinud. Ootasin teravmeelset, ühtlase tasemega,  huvitavat ja rikastavat etendust, kuid tulin koju täitsa tühja tundega. Kurb.

Barcelona botaanikaaed

2014 aasta juuli lõpus külastasin Barcelonat. Minu sooviks reisiplaani koostades oli ka kohaliku botaanikaaia külastamine. Reisikaaslased tulid minu soovile vastu.

Barcelona botaanikaaed (The Jardí Botànic) asub linna lääneserva jääval Mount Montjuïc'i mäeküljel.

Jardi Botaanikaaed Montjuïc'i mäeküljel loodi 1930 aastal Dr. Pius Font i Quer'i poolt. 1985 aastal sai Botaanikaaed ulatuslikult kahjustatud, kui ehitati juurdepääsuteed uutele olümpia rajatistele. Tänu Barcelona linnavolikogu ning Looduskaitse Instituudi (ICONA Nature Conservation Institute) vahelisele kokkuleppele õnnetus kiirendatud korras luua uus botaanikaed ning ehitada uus hoone Botaanika Instituudile. Töö projekti kallal algas 1991. Lisarahastust saadi EU fondidest ning uus Jardí Botànic of Barcelona avati 18.aprill 1999 aastal.

Botaanikaaed meenutab kujult suurt amfiteatrit, kus on järsunõlvaline maastik, maksimaalne kõrgus merepinnast ulatub140 meetrini ja minimaalne 100 meetrini merepinnast. Pindala suuruseks on antud 14 hektarit.

Väljapanekus on esindatud taimed, mis kasvavad vahemerelises kliimas. Taimestiku mitmekesisuse poolest on vahemere taimestik üks maailma rikkalikumaid. On välja arvutatud, et maakera maapinnast katab vahemere kliima ainult 1,7%, kuid vahemere taimestik moodustab 25% kogu tuntud taimestikust. Vahemere taimestik on peamiselt inimtegevuse tõttu tõsiselt ohus. Barcelona botaanikaaia peamine eesmärk on säilitada Kataloonia ja teiste Vahemere regioonide bioloogilist mitmekesisust ning edendada inimeste teadlikkust selle keskkonna säilitamise vajalikkusest. Samuti on nende põhiülesandeks dokumenteerida ja kaitsta Kataloonia looduspärandit.

Vahemeri pole ainus piirkond maailmas, kus on vahemereline kliima. Vahemereline kliima on mitmetes piirkondades, mis jäävad põhja-ja lõunapooluste laiuskraadide 30º ja 40º vahele nagu California, Tšiili keskosa, Lõuna-Aafrika, Lõuna-ja Edela-Austraalia. Nende piirkondade maastike sarnasused ongi olnud Barcelona botaanikaaiale inspiratsiooniallikaks. Taimede väljapanek on sektorite kaupa vastavalt nende geograafilisele päritolule. Haljastusel on püütud jäljendada taimede looduslikku elupaika. Niisiis jaguneb botaanikaaed 5 alaks: Austaalia, California, Tšiili, Lõuna-Aafrika ja Austraalia.
Kuna pildistamise järjekorda enam meeles ei ole, siis ei julge piltide all kirjutada, millisest alast mingi pilt tehtud on.

Meie sattusime sinna kuival ja kuumal aastaajal. Sooja oli 30ºC ja päike siras kõrgel. Õisi eriti näha ei olnud, kuid see-eest oli kaunis maastikukujundus ning suurepärased vaated. Siia sobivaid fotosid sorteerides avastasin, et paljudel kaunite vaadetega piltidel on reisikaaslased, keda ei õnnestu fotodelt välja lõigata. Mõned siiski leidsin.

Siin näha betoontee ja kõrval jooksmas jalgrada.

Selle männi all oli pinkidega varustatud vaateplatvorm, millelt avanes vaade linnale.

Siit avaneb hunnitu vaade Llobregat'i deltale (pikkuselt 2.jõgi Hispaanis), Olümpia staadionile, sadamale ja Barcelona linnale.

Linna kohal on hõljumas vine

Kuna vihmaperiood on rohkem kevadel, siis tõenäoliselt on ka sel aastajal õitemeri. Mõne õie ja lehe siiski leidsin.

Seekord olid kaasas lapsed, seetõttu väga kaua ei saanud ja ei jaksanud seal ringi konnata. Kuna botaanikaaed oli hiljuti uuesti üles ehitatud või taastatud, siis oli näha üsna palju kaasaegset arhitektuuri.

Siin botaanikaaia sisse/väljapääs seestpoolt. Pilt laenatud http://www.spainisculture.com/ lehelt.

Palju oli betoonteid, laudadest teeradu, kui ka kruusaradu. Ma ei oska öelda, kas betooni kasutamine oli tingitud kohalikust eripärast (Barcelona vanalinna tänavatel oli rohkesti kasutatud betooni, mitte asfalti või munakive nagu meil)  või oli arvestatud puudega inimeste vajadustega, et ratastooliga hõlpus liikuda oleks.

Tahaksin sinna kunagi üksi tagasi minna ja aia läbiuurimisele rohkem aega kulutada, võib-olla siis juba kevadisel aastaajal. 

Ülaltoodud tekstis on kasutatud minupoolse vabatõlkena fakte Barcelona botaanikaaia kodulehelt, originaali võib leida siit

Aja kulg

Juhtusin eelmisel nädalavahetusel nägema ETV-st telesaadet "Mõistlik või mõttetu". Saates arutleti selle üle, et kas on vaja ikka neid tuhandid digipilte teha. Sealt jäi muuhulgas kõlama mõte, et võiks pildistada ühte ja sama kohta erineval ajal. Sellest mõttest ajendatuna otsisin oma pildiarhiivist välja ühe oma lemmikhoone pildid läbi erinevate aastaaegade. 

2011 veebruaris oli väga lumine

2014 jaanuaris on lumekiht oluliselt õhem, kui ülemisel pildil.

2014 juuni algus, on tunda lõhnava kuslapuu aroomi

2014 augusti lõpus

Aiapisik vol.2

Meeldetuletuseks, et majaesine nägi 2011 mais välja  nii:

Ka siin edenesin tasapisi. Kuna aianurkadesse oli ladustatud igatsugu ehitusmaterjali (ehk läheb kunagi kusagil vaja) ning kirsi- ning alõõtšavõrsed olid ajanud end igale poole laiali, siis esialgu oli suur väljakutse muru niidetavaks saada. Veetsin mitmeid õndsaid tunde oksakääridega võrseid naksides ja juurikaid välja sikutades. 

2011 aasta sügisel kaevasin maja lõunapoolse külje äärde kitsa peenra, kust järgmisel kevadel pistsid välja pea esimesed lumikellukesed, nartsissid ning kobarhüatsindid.

Krunti ümbritses kole roostes võrkaed, mida mul välja vahetada ei lubatud. Kaalusin korra, et võtan selle koleda võrkaia siis üldse ära, aga samas ei tundunud mõte võõrastest koertest krunti märgistamas ka hea mõttena.

Majaesine 2013 aasta mais

2013 aastal käisin esimest korda Mõdrikul, Anita Keivabu poolt korraldatud kevadisel suurel rohevahetusel. Seal sattusin täiesti juhuslikult kokku hostade ning siberlaste kasvataja KJ-ga, kes oli oma peenardes kevadise suurpuhastuse teinud. Mina saabusin selle kohtumise tagajärjel Mõdrikult tagasi 6 erineva siberlasega. Peenart mul loomulikult ootamas ei olnud. Otsustasin oma uuele armastusele- siberi iiristele peenra kaevata tänavapoolse võrkaia äärde aiapoolsesse külge. Teisele poole sama võrkaeda isutasin floksid, et nad sügiseks heki moodustaksid ning natukene sellelt koledalt võrkaialt pilgu mujale viiksid. Mõeldud-tehtud.

Floksipeenar tänavapool, seespool võrkaeda siberi iirised.2013 juuni algus

 Ning kohe samal suvel sain tasutud. Ühel kaunil suvepäeval avas õied kevadine saabuja.

Iris sibirica Super Ego

Augustis nägi minu floksi-siberlaste peenar välja selline:

2013 augustis tänava poolt pildistatuna

2013 augustis aiast tänava poole pildistatuna. Esiplaanil männikoorega multšitud siberlased.

 Aga kui juba on sõrm antud, siis... Maja ees ringi vaadates tundus, et midagi on ikka puudu. Aia edelanurgas on selline natuke varjuline ja suhetliselt niiske maa. Varju annab naabrite puukuur. Sellest nurgast tassisin ära hulga katkiseid kahhelplaate ja sealt alt tuli välja peaaegu umbrohuvaba ja kergesti kaevatav maa. Loogiline järeldus oli, et loomulikult tuleb sinna peenar kaevata. Mõningase kaalumise järel jäi valik hostadele. Mõned olid olemas mu enda peenras ja mõned sain sõpradelt. Augusti lõpus ja septembri algul toimus kolimine.

Hostade ala 2013 august

Kuna hostad pistavad oma ninaotsakesed välja üsna hilja, siis sügis pakkus rõõmu sibullillede mulda istutamisega. Oma koha leidsid võrkiirised ning hüatsindid, millega ma varem katsetanud ei olnud. 2013/2014 talv oli lumevaene ning hakkasin juba varakevadel ninaostakesi piilumas käima.

Iris reticulata Katherine Hodkin 05.04.2014

Hüatsint `City oh Haarlem`02.05.2014

Floksipeenar 26.04.2014

Varakevadine hostapeenar 2014

Hostade ala ka lõpuks multšitud 18.05.2014

Nüüdseks olen jõudnud veendumusele, et kõige ilusamad ja lihtsamad hooldada on ikka lõigatud servaga peenrad, kuigi alguses jäävad nad isegi nööri järgi lõigatuna veidi sinka-vonkalised.

Aia kirdenurgas juhtus sama lugu, kui koristasin aianurgast ära sinna ladustatud vanad aknad. Pärast klaasikillude  kokku korjamist ning pehkinud raamide põletamist jäi järgi lapike umbrohuvaba maad. 

2013 aasta mai aia kirdenurgas

Tahtsin siia tuua mingeid suuremaid ja kaugemale paistvaid taimi. Esimesel aastal istutasin siia vanaema aiast pärist sinise kukekannuse, murtudsüdame ning lupiinid. Emal oli järgi saialilli ning peiusõlgi ning kuna kevadel tundus peenar hõredalt asustatud olevat, siis istutasin vahele suvikuid. Murtudsüda ja lupiinid põdesid ümberistutamise tagajärjel ning 2013 aasta kevadel- suvel õitsemiseni ei jõudnud. Loodetud värvilaiku ma sel aastal ei saavutanud.

Kirdenurk juuli 2013

Kirdenurk natuke kaugemalt 18.08.2013

2014 aasta kevadel otsustasin ma kirdenurka laiendada ja istutada siia pikema õitsemisega ja tugevama värviga taimi. 2014 aasta kevadeks olin jälle armunud, seekord siis päevakübaratesse, siilkübaratesse ja mõrsjalilledesse. Tõuke selleks sain 2013 aasta augustis toimunud Karla küla lillerallilt. Sadevälja talu perenaine Jana Proos oli oma aias väga ilusad ja mõjuvad kooslused loonud. Uued lemmikud valisin välja Kristiine aiandi kodulehelt ja ühe kenal maikuu laupäeval läksin nimekiri näpus taimedele järele. Peenar sai selline.

Kirdrnurk mai 2014, tagareas lupiinid, esireas priimulad ja valged nimesildid tähistavad äsjasaabunud päeva- ja siilkübaraid

Sama peenar kaugemalt vaadatuna 2014 mais.

Nagu tähelepanelik lugeja on juba ehk märganud on viimaste piltide allkirjadeks mai 2014.

Mai viimastel päevadel sai minu aeg selles aias otsa. Ema ja sõbranna abiga kolisin oma lemmikud ema juurde ümber ja teen oma näpud mullaseks edaspidi seal, seni kuni kunagi päris oma maalapi saan. Olen sellele aiale, maaomanikule ja naabritele tänulik, et mul oli võimalik seal kolm õnnelikku aastat toimetada ning see õpetas mulle palju.